1/16/2019

24. september, Vilafranca-de-Xira -> Valada (ca 36 km)












Hommikusöögilauas sattusime esimest korda teiste palveränduritega juttu ajama. Tõsi, küll Fatima suunas jalutavate ränduritega. Viiest vanemast iirlasest koosnev seltskond plaanib järgmisel aastal jätkata teekonda Fatimast Santiago poole. Teevadki caminosid sõpruskonnaga ja nädalaste juppidena. On niimoodi ka Prantsuse tee läbi kõndinud.











 Meie ees on valikud, kas pikk päev täna ja lühike homme või vastupidi. Igal juhul näitab ilmateade kestvat kuumalainet. Azambujas, kus lõunat sööme, näitab kraadiklaas päeval kell pool kolm 38 kraadi ja tundub, et temperatuur tõuseb veel. Kuivõrd küsimus on, millisel päeval enesetapjalikkus tõsisemalt ette võtta, siis mõtleme, et parem varem kui hiljem ja viimased 13 kilomeetrit praepannil algab.


Teele jääb haisvat vett, lõhki kuivanud maapinda. Kuus kilomeetrit pea igasuguse varjuta teed raudtee ääres. Natuke päästab see, et kuulan muu unustamiseks podcaste. Vahepeal lõustaraamatus abi järele kräunumine on aidanud, püsikuulatavate hulgas on RadioLab, Ted-Talks, Stuff You Should Know, Moth jt. Täna kuulasin muuhulgas saadet surmast. Huvitav kokkusattumus, sest samal ajal on tuttaval tulemas heli- ja valgusinstallatsioon, mis just sellest teemast räägib. Tema visioon surmajärgsest seisundist.

Kuulan inimeste nägemusi surmast, selleks valmistumisest ja selle olemasoluga toime tulemisest.

Sobiv koht (on või?) üle mainida, et kui mind enam ei ole (mis juhtub loodetavasti vanas eas, pärast täisväärtusliku elu elamist une pealt, onju), siis mõned punktid, kellele iganes peaks korda minema: kremeerida, palun. Mitte ülearu öko, aga ei taha mulla alla vedelema. Ja tuhk võiks kah mitte kuskile maapõue vedelema jääda, vaid mingi klišeelikult looduskaunis koht nagu ääretu ookean, sobiks laiali puistamiseks minu poolest kenasti. Kadi täiendab, et tuhaga on variante üksjagu, mõnele puule väetiseks või teemandiks pressida, näiteks. Aa, ja matused võiksid küll olla. Sellised, kus on vähemasti üks laul, mis ajaks kõik naerma ja üks, mis pisara silma toob. Inimesed võiksid kenasti süüa saada, Eesti metsade terviseks pitsikese viina võtta ja muidu lõbusaid lugusid rääkida.

Aga olgu.

Kuumalaine on muutnud olukorra infernoks. Eriti kui eksida nii 20 minutiks teelt. See aeg on palju pikem, kui ükskõik millises muus olukorras. Kadi kaotas veini täis pudeli (väike kaotus) ja vett täis pudeli (suur kaotus). Kahe peale kokku oleme nüüdseks kaotanud igatahes muljetavaldava arvu pudeleid. Järgnes kergemat sorti ahastus, ent kui ühe puu all olukorda vaagisime, jäi meie kõrval seisma auto. Härra, kes selles istus, oli valmis kohe tuldud teed tagasi sõitma, et meid sihtpunkti viia, ent meie plaan oli seni, kuniks veel ühes tükis, ikkagi ise kõndida, küll aga olime enam kui rõõmsad kanistris olnud vee üle. Tõsi, see lõhnas nii tugevalt mingite kemikaalide järele, et juua me seda ei julgenud, ent tegime märjaks peakatted ja särgid ja elukvaliteet oli märksa parem.

Reguengost alates tekkisid teele minu jaoks üsna naljakad asjad, mida ma ei oska liiga hästi kirjeldada, sõnaga, peateest madalamad või kõrgemad kohad, kuhu viisid trepid. Ronid näiteks trepist üles ja oled hiiglasliku betoonist jalutusraja peal. Midagi üleujutustega seoses? Ei tea.




Ja lõputud tomatipõllud. Tomatid, selgus oma maitsemeeltel katsetades, on kõva koorega (hea eksportida?) ja Kadi eksperthinnangul maitsevad nagu tomatimahl. 


Reguengo kohviku perenaine pakkus, et võib meid tasuta viia kohta, millele olin raamatus ringi ümber teinud kui potentsiaalselt toredale öömajale, ent piirdusime jonnakalt vaid õllega ja kõndisime ajal, kui päike juba loojuma hakkas, omal jalal Valada rannakohvikusse, kus saime 15 euro vastu võtmed ja juhised Santo Antonio tänaval asuvasse korterisse. 


Seal ootas meid ees üks Jaapani palverändur ja kaks mõnusat voodit. Kerge õhtueine ja lõpuks ometi öö rahuliku unega. Kummitanud on nii valus kurk kui hirmsad unenäod, ent vähemasti külmetus hakkab tasapisi taanduma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar