Finisterra, mida omal ajal maailma lõpuks peeti, on minu jaoks oluline koht, ehkki paljud peavad seda ülerahvastatuks. Tuletorni juures kaljudel on alati võimalik leida mõni koht, kus täiesti omaette olla, kui selline soov peaks olema. Peaaegu klišeelik päikeseloojang, mille järel ilmusid kaljudele kitsed. Viimane rahvaste sõprus (tuletorni juures olev austraallane laenab veini avamiseks korgitseri, üks itaallane aitab veini ära juua, enne kui kive mööda kuhugi allapoole kalpsab).
Kuidas ma nüüd siis täpselt lähen koju ja ühtäkki ei tervitagi enam kõiki vastutulijaid ja ei alusta juhuslike inimestega tühja koha pealt juttu? Eksperimendina võiks muidugi proovida. Kõik siin mõjub kui pilt pildis. Filmimine mõjub kui hetkede duubeldamine, kus on raske lasta toimuvat endast otse läbi, vaid mingi filter või kõrvalpilk on pidevalt tuntavalt kõrval. Ehk hiljem, kodus. Maailma lõpus maailm igatahes otsa ei saanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar