10. oktoober, Carreco -> A Guarda (Hispaania!) (ca 21 km)

Vist keegi ei alustanud hommikul kõndimist enne üheksat. Lihtsalt ei raatsinud lahkuda. Jõin Alexiga kohvi. Tegemist on lahkete silmadega energilise tüübiga, kes tahaks muudkui kõigile komplimente teha. Selgitasin, et eestlannale üle kahe päevas ei maksa, läheb ärevaks kätte. Seepeale tutvustas mulle 14 aastat temaga veetnud autot, mis sisaldab umbes kõiki eluks vajalikke vidinaid.

Alex ja tema neljarattaline püsisuhe.

Teekond läbi metsade oli imeilus ja praegusest ilmast kõndimiseks paremat ei oska tahta. Teatavat erutust põhjustas laevaga teise riiki jõudmine. Ajas tund edasi nagu niuhti.

Ilmetu olemisega kunagises koolimajas ootas ees värvikas hospitalero, kes soovitas küsimise peale õhtuks restorani, aga rõhutas, et munitsipaalalbergi töötajana pole tal tegelikult lubatud seda teha, nii et soovitusega kaasnes teatav annus vandeseltslaslikkust. Õhtustasime Calumi ja sakslannade Anita ja Katriniga. Suurem kogus maitsvaid mereande. Ookeaniäärne tee tasub end ära, ma ütlen.

Homme peaks teele saabuma Eestlaste minidelegatsioon. Kaamera ja mikrofonidega. Teevad caminost filmi.