29. september, Alvaizere -> Rabacal (ca 31 km)

Kadi proovis hommikul küll läbi valu veidi kõndida, ent sai enne linnast välja jõudmist aru, et põlv ei pea seda rõõmu eilsete tõusude ja languste järel vastu. Nii jäi ta linnakesse ootama hospitalero ärkamist. Calum oli minema põrutanud juba varahommikul, sest ta arvab mulle arusaamatutel põhjustel, et 5:45 on hea aeg kõndima hakata. Praegusel aastaajal on sel ajal pilkane pimedus. Minu meelest on see eelkõige hea aeg magamiseks.

Ansiao linnas jõudsin järele poolakale, kellega tegime kohvi- ja natapausi. Ülejäänud päeva kõndisime koos. Ta on seitse aastat Inglismaal elanud mees, nüüd tagasi Poolas. Töötab paralleelselt turvafirmas ja vabakutselise fotograafina.

Caminole sattus, kui tema elukaaslane ja lapse ema kinkis Hape Kerkelingi hitt-teose caminost ja leidis, et näe, see võiks olla asi, mida mees võiks teha. Kui mees aga endale sünnipäevakingituse teha otsustas ja tõepoolest piletid ostis, ei meeldinud see naisele enam üldse ja nüüd on jama majas. Mitte camino pärast, aga küllap see tõi muid asju esile. Näiteks selle, et kui naine on konservatiivne katoliiklane, siis mees on rohkem selline tüüp, kes ei leia, et kellegi rahvus või seksuaalsed eelistused peaksid takistama tal elamast. Mis, tuleb tunnistada, on üsna põhimõtteline vahe. Ma pole ülearu pädev religiooni teemal süvitsi kaasa rääkima, lihtsalt alati tekitab segadust, kui keegi kristlusele toetudes kellegi teise eksistentsi vastu on. No et kui Vana Testament ja sealsed graafilisemad olukorrad välja arvata, siis kas kristlus ei peaks põhinema armastusele...?

Juhtum viis kilomeetrit enne Rabacali. Üks vanaproua hüüdis meid ukse pealt, pakkus vett. See oli tõesti otsa lõppema hakanud, nii et olime tänulikud. Proua kutsus meid sisse, ruumi, mis nägi välja nagu oleks seal kunagi olnud pood. Tahtis, et pisut istuksime. Muutusin pisut ärevaks, sest polnud päris kindel, mida ta meilt ootab. Raha? Proua rääkis vaid portugali keelt ja mina saan sellest aru vaid baastasemel. Sõnaga, kukkusin kohe kahtlustama ja langesin suure kolinaga iseenda eelarvamuste ohvriks. Ei, ta ei tahtnud raha. Tahtis näidata oma abikaasa ja poja fotosid, kes on juba aastaid surnud. Palus, et me nende eest Santiagos palvetaksime. Selles oli midagi ilusat. Aga mul oli piinlik. Lõppkokkuvõttes, isegi kui ta oleks tahtnud raha, mis siis sellestki?

Lähedase inimesega Eestis on olnud igapäevane interneti-vestlus, small-talk, aga ma ei saa aru, mis toimub, mida ta asjadest arvab või kuidas end tunneb. Küsimine ei aita ja mõtteid pole ma lugema õppinud.

Vist peaks interneti välja lülitama. Ei taha tegelikult mõelda kodustele asjadele, mille osas puudub igasugune kontroll, tahaks olla siin, kus ma olen. Täielikult.

See on esimene õhtu, kus kõik hakkab viimaks meenutama caminot nii nagu mina seda tean ja tunnen. Inimesed arutavad jalgadega seotud murede üle. Ühisel õhtusöögil osaleb suurem osa albergis peatuvast seltskonnast. Jagub nii punast veini kui inimeste lugusid. Calum räägib, kuidas püüab suitsetamist maha jätta. Tegelikult teeb paki päevas, mis ei viita minu tagasihoidlikul hinnangul kuigi kõrgele õnnestumistõenäosusele.

 Lauas on Michelle ja Peter, vanem paar Londonist. Naine on sündinud prantsusmaal, mees Lõuna-Aafrikas. Ja mu suured lemmikud: šotlased, kes tähistavad caminol oma 70ndaid sünnipäevi (ühel on 14. oktoobril, teisel 21. oktoobril), ühtlasi möödub sel aastal 45 aastat nende kohtumisest. Nad kipuvad iga päev teelt eksima, sest härra üritab astmaatikust proua jaoks lihtsamaid (ehkki pikemaid) teid leida, kui mõni tõus ette jääb. Seejuures on nad alati rõõmsad. Ja nad on ka väga tiheda ajagraafikuga, kokku on neil camino jaoks 23 päeva. Aga nad teavad, mida teevad, on kõndinud koos läbi ka Camino del Norte. Taas olukord, kus mõtlen, et kui vanadus selline välja näeb, siis las tulla.