1/16/2019

27. september, Golega -> Tomar

Golega on muide hobuste pealinn, aga minu suureks pettumuseks ei jalutanud neid mulle ühtki vastu. Sellest ajast, kui Prantsuse teel ühest mäest kõndimise asemel üles ratsutasin (täiesti aktsepteeritud palverännaku läbimise meetod, muide), vaatan teravdatud pilgul ringi, et tea, äkki saaks veel. Tunnike pärast kõndima hakkamist kohtusin Hollandi härrasmehega, endise raadioajakirjaniku Keesiga. Ta teeb praegu 10-15kilomeetriseid päevi ja loodab füüsilise vormi Portosse jõudmise ajaks üles ehitada. Seal liitub temaga 24aastane poeg.

Keesil oli palju lõbusaid ja vähemlõbusaid lugusid. Surmatemaatika jätkuks rääkis ta näiteks seda, kuidas tema vähki surev sõber oli pahur, et iseenda matustel osaleda ei saa ja seega korraldas need endale paar nädalat enne surma ja sai rahulikult pealt vaadata, mis siis päriselt juhtuma hakkab. Kees rääkis sellestki, kuidas on pagulaslaagris iPhone’iga intervjuusid tegemas on käinud. See oli variant, kuidas keegi midagi kahtlustada ei osanud, ehkki teoreetiliselt ei oleks olnud põhjust teda mitte sinna lugusid tegema lasta.

Tomaris oli Kadi end juba hostelisse Thomar 2000 sisse seadnud ja magas lõunaund, kui jõudsin. Täitsa kena koht, ühtlasi lähedal peaväljakule, mis on väga kena omadus, kui tegemist on päev otsa kõmpinud ränduritega, kes ei pruugi õhtul suuta mitte ühtki lisasammu teha. Olen caminole jäävates suuremates linnades maksimaalselt ebaeeskujulik turist. Lihtsalt ei jõua enam rohkem midagi endasse haarata ja oma jalgadele veel survet avaldada. Peaväljakul oli aga sobivalt siinne versioon Olde Hansast. Keskajateemaline restoran Taverna Antiqua pakub palveränduritele (palveränduri pass peab kaasas olema) viie euro eest kahekäigulise maitsva taimetoidueine. Ostsime juurde kannu Sangriat, kõht sai täis ja sisuliselt magustoit justkui ka olemas. Lisaks istusid kõrvallauas palverändurid Austraaliast ja Edinburghist, nii et juttu jätkus.

Kadi, very relaxed.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar