8. oktoober, Vilda do Conde -> Marinhas

Kui esimesed nädalad on möödunud pea nikotiinivabalt, siis nüüd istusin päeva alustuseks ookeani ääres ja tegin paar sigaretti järjest. Mõtlesin ookeani ääres tekkinud küsimustele ja kui oma peas potentsiaalsetele lahendusteni jõudma hakkasin, hakkas minu ees ühtäkki tiirutama valge lind. Veidi aja pärast langes aegluubis liivale üks sulg. Jah, ma saan aru, et kuigi inimestele meeldib caminot isikustada, siis tegelikult ei ole ju camino see, kes/mis sinuga räägib, vaid ikka sa ise. Lihtsalt ennast on natuke lihtsam kuulda, kui kogu argimüra on läinud. Ent sellegipoolest oli kiusatus näha seda hetke kui märki. Hakkasin iseenda üle naerma.

Tunne läks paremaks. Otsustasin, et lülitun mõneks ajaks internetist täiesti välja. Kui kellelgi peaks midagi vaja olema, siis telefon ikka töötab.

Marinhases ühines minu, Calumi ja taasleitud Christianiga õhtusöögiks kanadalanna Edna, kes oli oma abikaasa kaotanud. Mitte päriseks, eks. Lihtsalt kaasa oli jäänud eelmisesse linna, telefoni ta kaasas ei kanna ja kuidagi nad siis õhtul meilitsi üksteise asukoha välja selgitasid. Vestlus läks taas veidras suunas. Daam oli veendunud, et kliimasoenemine on välja mõeldud jama, mida hoiavad õhus kinni makstud teadlased ja ajakirjanikud. Kuidas teadlastest ühtäkki need kõige suuremad kasusaajad on saanud ja kelle jaoks oleks siis sellise teadmise levitamine Päriselt Kasulik, ei selgunudki.

Püüdsime sellelt teemalt kiiresti minema saada, ei tundunud, et oleks potentsiaali, et ükski osapooltest oma arvamust kuidagi muuta plaaniks. Christian jõudis veel Ednaga küll ka Trumpi teemal vaidlema minna… Õppetund on vist selles, kuidas hoiduda inimest kastidesse lahterdamast ja huvituda üksteisest kui isiksustest, kelles on oluliselt enamat peidus kui vaated neile küsimustele.

Teine öö järjest kummimadratsitel, õhuta ruumis ja valju norskamise keskel. Homseks plaanin üht oaasi paljukiidetud privaatalbergi näol.