13.07 Vilela->Maariz

Lahkusime Fotina ja Lauraga pisut pärast seitset ja olime seejuures viimased. Ikka veel viitsin imestada selle üle, kuidas inimesed kell viis suure tuhina ja mühinaga pakkima kukuvad.

Suurem kohvipaus, hiljem lõunapaus kuskil metsas (leib, jamon, banaan, apelsin), veel üks paus. Proovin ära kohaliku spetsmagustoidu- sweet pumpkinpie. Oli… okei.

Leidsime vastu igasuguseid ootusi teelt veel ühe provaat-donativo-albergi. Seda peab üks naine, kunstnik, kes elatabki end oma maalidest ja rändurite annetustest. Donativodest oli see koht kahtlemata kõige boheemlaslikum. Hospitalera ühendab endast ökoinimest, kelle rõõmsad kanad jooksevad mööda õue, aga see poole ei takista teda samas suitsetamast nii palju, et juba enne suitsu nägemist, häält kuuldes, oli selge, et tegemist on suitsetajaga.

Täna oli jalgpalli MM-i finaal. Ainus mäng, mida siiani näinud olen, on legendaarne Brasiilia kaotus Saksamaale. Saksamaa vs Argentiina siis täna. Laura rääkis endale välja sõidu linna, sest hospitaleral telekat ei ole. Eelnevalt jõi hospitalera õlut, siis sõitis autoga (mägiteed, auto suri paar korda välja ka, hoidsin pöialt, et see on kohalik stiil, mitte minu surm), siis jõi baaris õlut edasi sõbraga ja lõpptulemus oli see, et nemad sealt peale mängu (Saksamaa võit lisaajal 1:0, aga igav mäng) ära minema ei kippunud ja meie olime peaaegu magama kukkumas. Mis teha, tuleb teenete tagajärgedega leppida.

Inimgaleriist- albergis peatuvad kaks sõpradepaari. Neiud Poolast ja neiud Slovakkiast. Poola tüdrukud hääletasid Hispaaniasse ja hääletavad pärast tagasi ka. Esimesed päevad ööbisid telgis ja üleüldse eelistavad telki- nende low budget on ikka väga low. Paraku said nad seetõttu alles hiljuti aru, kui suur osa sellest teest on teiste inimestega suhtlemisel ja see, paraku, juhtub peamiselt õhtuti albergides.

14.07 Maariz->Vilalba (ca 34 km)

Päev oli üksluine. Ei midagi meeletult ilusat, ei koledat. Vaimselt võttis õhtuks läbi. Siin on oma osa vist sellel, et mida lähemal Santiagole, seda rohkem on sellist üksi-kõigi-seas-tunnet. Järjest enam suuri seltskondi, kes suhtlevadki vaid isekeskis. Eriti hispaanlased.  Päevad otsa kõnnivad koos, õhtul istuvad ka koos, igaühel nina isiklikus nutitelefonis. Paneb igatsema esimesi nädalaid, kus kõik teadsid kõigist, kes samaaegselt teel olid. Praegu, kui uue inimesega vestlema satutakse, ei küsita enam alati isegi nime.

Vilalba alberg asub poolteist kilomeetrit enne linna reaalset algust. Üsna uus, vist spetsiaalselt munitsipaalalbergiks ehitatud hoone. Kõik tarviline on olemas, isegi wifi (kuigi kasutan seda ära, eelistaks vist no wifi, talk to each other varianti). Paraku mitte mingit isikupära ega oma hingamist. Sageli aitab mõnest pealtnäha suvalisest kohast midagi muud vormida hospitalero, aga siin tuleb vaid üks tuletõrjuja kindlal kellaajal templeid lööma ja raha koguma ning on seda tehes maksimaalses huvipuuduses.

Õhtusöögiplaan- spagetid tomatikastme ja tuunikalaga. Minu ja Laura geniaalse plaani juurde kuulus ühtlasi see, et kokaks räägime ära Sonia. Lähtusime siin stereotüübist, et itaallanna, järelikult head spagetid. Pärast mõningat võitlust näljase Lauraga, kes üritas salaja spagette vette sokutada enne kui vesi keema läks, sai Sonia võidu ja valmis Maailma Kõige Parem (Kuigi Kõige Lihtsam) spagetiroog. Sõime totaalselt üle, aga 6-10 tundi päevas kõndides on see kõige väiksem mure. Kuigi- üritan muule võimalikult palju puuvilju vahele surada, et mingisuguseidki vitamiine saada. Simon rääkis siin vahepeal õuduslugusid tuttavast, kelle igemed hakkasid camino-dieedil veritsema. Aga no see ongi ilmselt siis, kui kõik toitained on pärit hommikul saiast, lõunal saiast singiga ja õhtul hunnikust friikartulitest, lihast ja magustoidust (mille kõrvale käib sai).

15.07 Vilalba->Baamonde (ca 22 km)

Tänane Miraazi kõndimise plaan läks vett vedama, sest selgus, et seal on ainult üks pisike (kuigi väidetavalt suurepärane) alberg, mis on täis juba hiljemalt kahest päeval. Ca 15 km enne ja 25,5 km pärast ühtki teist ei olevat (see, muide, sai ümber lükatud, aga selle info panen miniteejuhti, mida plaanin). Ehk siis, et sinna õigeaegselt jõuda, oleks tulnud nii umbes kolmest öösel astuma hakata. 

Muide, Miraaz jääbki suure tõenäosusega vahele, sest Simon on vahepeal viimasedki varakult ette bookitud hotellid tühistanud ja teekonna plaani muutnud. Homme on ta meist 40 km kaugusel asuvas kloostris (mingi salajane link Camino Primitivo ja Norte vahel viib sinna), seega plaanime Lauraga järjekordselt rõvedalt pikka päeva.

lõunast piknikku pidades trehvasime poola tüdrukuid

Tänane oli vastand eilsele. Kõik oli ilus, jalutada oli ilus, hommikusöök oli mõnus, kõik inimesed olid mõnusad. Peatuspaik- Baamonde 94-kohaline munitsipaalalberg. Lõunasöök restoran Galicias. Üks parimaid teel seni!  Kuigi magustoit tuli paraku kuskilt karbist ja mitte köögist. Galicia supp ja kana mulle. Flan ja vino tinto.

Üritasin pärast albergi aias tibi kombel palveränduri päevitust ära päevitada (Eestis tuntud joodiku päevituse nime all, kuigi ega siin pole suurt sisulist ega vormilist vahet, kui neid siinseid cervezasid ja vinosid kokku lugeda). Lugesin järjekordset jutukest Lauralt pätsatud Penguin Booksi miskisest hispaania-inglise paralleeltekstidega novellikogumikust. Hispaaniakeelsed laused kõlavad järjest arusaadavamalt. Unistan jätkuvalt sellest, et ühel kaunil päeval päriselt ka keele ära õpin.

16.07 Baamonde->Sobrados dos Monxes (ca 42 km)

Kõndima hakkasime umbes kuuest hommikul- kõndimisaega jäi ka tund pimedust. Metsa vahel väikese kiriku piirjooni märgata oli pisut hirmutav. Minu kanapimedus asja paremaks ei teinud. Esimene paus 8 km pärast Baamondet- seal asub imearmas spetsiaalne pilgrim stop. Edasi väga huvitav maastik- justkui kõnniks hiiglaslikel kividel. Okei, nii kõlab natuke lollakalt. Ma ilmselgelt ei ole selles kirjeldamise-asjas liiga hea.

pilgrim stop

Paar lehmakarjast läbikõndimist. Ma ei karda iseenesest lehmi kui selliseid- nende jaoks tundume me vist nii ehk naa kolmemeetriste hiiglastena, aga ma kardan, et ta paganas pöörab valel ajal oma sarvilist pead ja teeb must šašlõkki.

Veelgi nõmedam loomakogemus- ühtäkki oli teel võrdlemisi suurt kasvu koer, silmad verd täis valgunud. Ta ei tundunud küll tige ega isegi mitte ebasõbralik, küll aga haige/ettearvamatu. Erilist huvi tundis ta Laura vastu, sikutades tal kõndimise pealt saapapaelad lahti. Laura ei julgenud sidumiseks Laura peatuda, kuigi püüdsin koera kõndimiskeppidega eemale meelitada. Minul rippus ta kordamööda hambaidpidi nendesamaste keppide küljes või siis nätsutas püksisäärt. Pagan-teab-kust hakkas lõpuks paistma omanik, kes seisis kuskil kaugemal põllul ja hüüdis, et koer tahtvat vaid mängida ja ei teinud pärast seda rohkem olukorrast väljagi. Nagu öeldud- haige välimusega suur koer, mitte mingi pisike nunnu nähvits.

 

Kohas, kus Primitivo “salalink” Nortega ühineb, itsitasime, et raudselt leiame Simoni ja Marco järgmisest teelolevast baarist õlut joomas. No ja nüüd võib kolm korda arvata, kes paari kilomeetri pärast ühes baaris pudelid ette olid krahmanud. Simon tõi kohe ka meile jääkülmad õlled ja tutvusime tema Primitivo seltskonnaga- prantslanna Adele, hispaanlane Jorge, portugaallane Pedro ja belglane Bjorn. Väga armas ja üsna rahvusvaheline seltskond.

Sobrados dos Monxes- igivana klooster, täiesti vaimustav. Vanema torni juures elab bande linde, kes mõnuga kirikusse lirtsutavad. Albergi dušid-WC-d olid räpakad, aga siseõues istumise võimalus heastab kõik. Meie seltskonna väikesearvuline esindus tegi poetiiru ja saabus peagi veini ja hunniku õllepudelitega, mille tarbeks nad ettenägelikult ka jääd olid muretsenud. Kogu see kraam tassiti pisut süüdlaslikel pilkudel munkade nina alt läbi.

Käisime ka seitsmesel, ee, palvusel? Pärast Zenarruza haigutavaid ja viisipidamatuid tsistertslasi ei saanud me seda mööda lasta. Pettuda ei tulnud. Munki oli küll pisut rohkem ja nad laulsid paremini, aga meelelahutuslik osa oli ka sel korral tasemel. Mh meie endi ridadest. Härrasmees meie selja taga ehmatas iseennastki norskamisega üles, Simon, sarong pükste asemel, tiksus terve aja une ja ärkveloleku piirimail, Adele ja Laura ei saanud naeru pidama.

 
Seejärel õhtune pilgrim menu, mille järele napilt enne kloostri uste lukustamist tagasi jõudsime. Õlut õnneks jätkus. Jäime Bjorniga pikemalt rääkima. Ta tegi caminot ka eelmisel aastal, sai sellest nähtavasti päris tugeva laengu ja selle tulemusena on tal camino-teemaline tätoveering. Väljas oli peagi pime, seltskond läks ükshaaval magama kuniks jäimegi kahekesi ja vaatasime neid umbes miljonit tähte, mis kõik ükshaaval kätte paistsid. Muide, klišeemaiku ei olnud! Ja kloostri torn muutus pimeduses Sauroniks.

Torn varjab päevavalges oma Sauroni-palet

17.07 Sobrados dos Monxes->Arzua (ca 22 km)

Kerge hommikuse peatuike ravis kiiresti cafe con leche+tostada kloostri kõrval baaris. Bjorn, Pedro ja Jorge olid meist küll ligi tund varem ärganud, aga ma ei tea, millega nad venitasid, igatahes jõudsime neile Lauraga üsna kiiresti järele. Bjorn, kelle ema on pärit Dominikaanist, räägib vabalt hispaania keelt, nii et palusime tal endile Santiagos katedraali kõrval olevas kloostris paiknevasse hotelli (jap, nii nimetangi) toad reserveerida. Palverändurite soodusdiil, üheks ööks vaid võimalik (ühene tuba 23 eurot, hinna sees vägagi rikkalik hommikusöök). Pakkusin Jorgele, kellel põlv valutab, oma kõndimiskeppe, aga ta keeldus. Ma ei tea, miks seda kangelaslikku kangekaelsust täpselt tarvis on, need aitaks ju päriselt ka.

Pärast teist hommikusööki (sest päevas võiks ju ideaalis olla esimene hommikusöök, teine hommikusöök, esimene lõuna, teine lõuna ja siis õhtusöök, vähemalt) eksisime sujuvalt ära. Ei tahaks endale meelde tuletada, et väidetavalt suudavad Galicia väga hea teemärgistuse puhul eksida vaid täielised lambapead… Õnneks sattusime peagi taas õigele rajale. Ma olin terve aja kõndides elevil nagu noor vasikas. Laura astus vahepeal minu juurde ja küsis, et kuule- sulle meeldib Bjorn, eksju? Vastasin midagi lihtsat ja loogilist, see kõlas umbes nii: “Böäääöä.”

Lõunapaus

Camino-sent

 

Arzuast kõndisid poisid edasi, aga meie jäime pidama, sest tahtsime viimased päevad rahulikult teha. Arzuasse jooksevad pea kõik peamised caminod kokku, nii et see linn näibki elatuvat palverändurite toitlustamisest, majutamisest ja neile nänni müümisest. Iseloomulik seegi, et kui teekonna algul avati paljud baarid (meeldetuletuseks- bar/cafe, mitte meie mõistes baar) üheteistkümnest hommikul, edaspidi üheksast ja Santiagole lähemal seitsmest, siis siin on enamikul silt, et nad on avatud juba kuuest hommikul.

See poiss kandis ka oma neiu kotti.

 

Sõime Lauraga camino kõige varasema õhtusöögi- alustasime viiest, sest leidsime hospitalera soovitusel koha, mis serveerib pilgrim menu’d terve päeva sõltumata kellaajast. Teoreetiliselt vähemalt. Praktikas ikka nii, et restoranis läks meie ennekuulmatul ajal saabumisest lahti paras paanika. Sellele järgnes see-eest kõige parem hautatud liha ajaloos.

18.07 Arzua->Pedrouzo (ca 19 km)

Caminot tegevad koolilapsed ärkasid umbes viiest ja selle asemel, et inimese kombel kümne minutiga uksest välja saada, kolistasid nad umbes igavesti ja panid ka kõik tuled põlema. Seepeale panime omakorda Lauraga kõik asjad kokku, olime mõne minutiga uksest väljas ja meist jäid koolilapsed ei-tea-mida-tegema. Aga tegelikult ka- mida täpselt on hommikul tund aega teha, eriti olukorras, kus rändad ringi vaid ühe kotiga, mis sisaldab hädavajalikke asju (okei, paar just-in-case-asja ka, aga ikkagi)?

Kuna caminod on ühinenud, siis üsna ootuspäraselt kasvas inimliiklus kordades ja päeva jooksul ei tekkinud hetkekski olukorda, kus ei oleks ees või taga ühtki palverändurit näha olnud. Minu tiivanukk laskis end jälle pisut enam tunda ja kippus valutama. Tegemist on muidugi minu enese süüga- kes täpselt käskis mul eile endale poest liitrise veinipudeli kaasa osta.

Pedrouzo 120-kohalise albergi ees kohtasime üle nädalate inglast Matti, temaga ühes lisandus seltskonda belglane Alexis- hüperaktiivne targutaja, kes küll Laurale vägagi sümpaatne näib.

Esimeseks lõunaks jagasime Lauraga kohalikus pulperias taldrikutäie pulpot. Tükeldatud kaheksajalast käib siis jutt. Minu esimene! Maitselt päris muhe (midagi kana ja kala vahepealset), aga visuaalseks elamuseks ei ole ma lihtsalt veel valmis. Need näsakesed ja.. brr. Lõpuni süüa seda taldrikutäit ei suutnud. Samas- see pole ka pulpo-pealinn. Tolleks on Melide, aga Melide jääb Prantsuse teele ja eelmisel aastal ignoreerisin ma sealt läbi kõndides kokatud kaheksajalgu väga oskuslikult.

 

Teiseks lõunaks sai kaasavõetud kraam, sh kohalik juust Arzua-Ulloa, sai, tomat ja eile leitud kahe-eurone iberico sink (hinnast sõltumatult maitses hästi). No ja minu liitrine vein, mida kõigiga jagasin.

Õhtusöögile otsustasime pärast kolme erinevat samasse kohta suunavat soovitust minna O Pedrouzosse. Reserveerisime laua.. Ja- bloody hell! Esmalt eelroog väga lihtsa, ent supermaitsva salati näol ja siis… kuuma laavakivi peal lauale toodav särisev veise sisefilee! Maitsev, suurepäraselt maitsestatud… Kõrval muidugi tavapärased friikartulid. Lai magustoiduvalik, ent võtsime kõik šokolaadikoogid, mis olid samuti imehead (magustoidu puhul siinkandis üldse mitte tavapärane lugu). Ja kõik see kraam maksis kokku 12 eurot! Väikese eelarve puhul suur summa, aga kui mõelda, et Eestis ei saaks turult selle summa eest seda va fileedki kätte, et üldse seda toitu tegema hakata… Absoluutne toiduvaimustus ühesõnaga!

19.07 Pedrouzo->Santiago (ca 20 km)

Hommik algas paduvihmaga, väljas oli veel pime. Vihmasajus sähvisid välgud. Aga kui lõppeesmärk nii lähedal on, siis pole enam erilist huvi paremat ilma oodata ja ei oodanud ka. Ilm läks ilusaks umbes täpselt selleks hetkeks, kui Lauraga Santiagosse sisse kõndisime.

Esimene tuttav nägu, kes tänaval vastu jalutas, oli saiakest mugiv Bjorn, kes asus lisaks varasemale broneerimisabile osutama tasuta giid-tõlk-pakikandja teenust. Viskasime asjad klooster-hotelli. Saime compostelad. Palverändurite missa katedraalis. Sealt leidsime eest ülipühaliku näoga Simoni. Meie suureks rõõmuks lasti plaaniväliselt käiku ka see… ee… vidin, mis täidab ruumi lõhnastatud suitsuga? Ennevanasti oli seda tarvis ilmselt eelkõige selleks, et palverändurite hais ei lämmataks, nüüd on suurejooneline vaatemäng kiikuva… vidinaga. Seda kasutatakse vist tegelikult nädalas korra ühel missal, aga väikese nii umbes 300 eurose annetuse eest on võimalik seda ka muul ajal näha.

Edasi lõuna kõige odavama pilgrim menuga restos- seitse eurot kogu tavapärane kolmekäiguline kraam ühes jookidega ja täitsa maitsev. Lauraga plaanisime ka väikest poodlemistiiru. Jap, kui naine vajab kleidikest, siis naine vajab kleidikest. Bjorn (kellel pole telefoni, muide) saatis meid terve selle aja ja kui mõnda poodi sisse astusime, siis jäi ta haavatud, ent allaandnud looma ilmega välja suitsu tegema.

Kell seitse katedraali ees kogunesid meile tuttavad palverändurid. Muuhulgas ka Pierre! See laulev umbkeelne imearmas prantslane. Keelebarjääri tõttu ei saa me jätkuvalt rääkida, aga kui hea meel teineteist näha oli!

Minu algatusel nägi plaan ette einestamise minu absoluutses Santiago lemmiktapasrestoranis O Curro da Parra. See on katedraali lähedal, kuid turistide eest üsna hoolikalt peidetud. Alati peaaegu täiesti reserveeritud. Koht osutus minu mäletatust kallimaks, aga enamikku meie seltskonnast see ei seganud, sest käsil oli n-ö kallis päev, kus me üritasime mitte oma budgetitele mõelda. Vaid Marcol jooksutas olukord juhtme taas täiesti kokku ja ta kadus. Laura andis Simonile pidulikult üle meie ühise kirja instruktsiooniga avada see alles koduteel lennukis.

Õhtusöök oligi absoluutselt vaimustav. Vaimustuses oli isegi Adele’i sõber (ja endine boyfriend) Jose, kes on taimetoitlane. Taimetoitlaseks olemine pole Hispaanias just kõige lihtsam ülesanne.

Pärast õhtusööki jätkus vabakava. Adele ja Jose pidid peagi albergi minema, sest nende oma suleti südaööl. Teised hakkasid baari valima, me Bjorniga haihtusime eemalt muusikat kuuldes ja leidsime vabaõhulava, kus toimus mingi veider kontsert. Reageerisime veidrale kontserdile veidrate lühikeste tantsukavadega, mis sisaldasid lava eest polkasammul läbikablutamist. Mõned baarid. Õhtu lõpuks minu elu kõige uhkem džinntoonik. Valmistamisprotsess hõlmas erinevaid vidinaid ja nägi välja umbes nii, et kõigepealt jahutas baaridaam klaasi seal kibekiiresti jääkuubikuid ringi ajades, seejärel kallas ta ära jääst sulanud vee mingit...vidinat kasutades. Seejärel spetsiaalseid lusikaid kasutades kahe peamise komponendi klaasikallamine. Lõppu rituaal sidrunikoorega, mida ta töötles tangide abiga, et aroomi paremini kätte saada, seejärel tuli veel klaasi servasid koorega puudutada ja… Nii vist umbes oligi. Minusugune mats oli valmistamisprotsessist enamgi  vaimustuses kui joogist enesest.

Magama sain umbes kahest, teadmisega, et järgmise päeva start on plaanis 8:30 (siis kohtume Bjorniga tema albergi ees. Kokkulepe, sest noh, tal pole ju telefoni.). Bjorn saatis mu džentelmenina ära ja läks magama.

20.07 Santiago->Negreira (ca 21 km)

...džentelmenlikkusest oli pisut teine arusaam Alexisel, kes koperdas hommikul välja Laura toast ja püüdis end hommikusöögilauda nihverdada, kuhu teda ei lastud. Lauragi polnud kõige õitsvam õieke. San Martin Pinario hommikusöök oli see-eest taevas maa peal. Vähemasti harjumuspärase valiku kõrval.  Üritasime end maksimaalse kiirusega maksimaalselt täis õgida ja asusime teele.

Bjorn oli ärganud umbes täpselt viis minutit enne meie kokkulepitud kohtumishetke, küsinud kelleltki, mis kell on ja siis kiiruga välja hüpanud.

Piksel-vaade Santiagole

Lisaks viimasele kahele päevale on nüüd kaks päeva Olveiroani taas tuttav tee. Seega tänast teadsin juba ette nautida, vähemalt esimest poolt. Palju imeilusaid metsavahelisi teid, lisaks Ponte Maceira küla, mis on imeilus ja mida hoolimata sellest ei olegi veel turismiatraktsiooniks pööratud. Tegime Bjorniga sealses baaris kahetunnise peatuse, vaatasime jõge ja sealset tammi.

Selline veinipokaal

Jose

 

Pärast eilset Santiago-õhtut oli tänaseks õhtuks soss väljas ja paras uneskõndimise tunne. Sattusime Adele’i, Jose, Laura ja Marcoga õhtul kohalikku baari, mis meenutas sellist veidrat külaversiooni hard Rock Cafe’dest. Baarmane-jõmme oli üsna keeruline eristada kohalik-jõmmidest. Üks purjakil ärimees asus näiteks meie seltskonnaga tutvust sobitama. Nägi välja nagu Silvester Stallone’i teisiks ja tahtis muudkui oma eri kohtades asuvaid tätoveeringuid näidata. Ütles, et elab 8 km edasi, camino möödub ta kodust, et tema tahab meile hommikul kohvi pakkuda. Etteruttavalt võib öelda, et kohvi nägi ta hommikul sel ajal kui sealt mööda kõndisime paremal juhul ehk unes.

21.07 Negreira->Olveiroa (ca 33km)

Selle päeva ees olin pisut hirmul- eelmisel aasta oli see üks raskemaid. Mitte füüsiliselt, aga see tee tundub kuidagi erakordselt tüütu ja sestap väsitav. Püüdsime Santiagosse tagasijõudmiseks mingisugust albergi reserveerida, aga need on juba praegu täis, sest nähtavasti on tulemas mingid eriti suured pisustused. Jätsime asja sinnapaika ja minu plaan on lihtne- tegeleda probleemiga siis, kui probleem päriselt kätte jõuab.

22.07 Olveiroa->Muxia (ca 31 km)

Suhteliselt hiline start üheksa ajal. Algul oli elu lill, aga päev osutus erakordselt palavaks. Peatused venisid pikemaks ja pikemaks, aga paraku päikest see ei kaotanud. Baaridest haarasin kaasa jääkuubikuid, et kuumavaid kohti külmana hoida, kuniks jää täiesti sulas. Illusioon inimlikust olemisest.

31km kõndimise suutsime venitada 12h pikkuseks. Päästjaks osutus rand vahetult enne Muxiat. Mõnus suplus. Munitsipaalaberg oli täis, ent hospitalero pigistas meil erivajadustega inimeste ruumi. Jalutuskäik mere äärde- imeilus vaade, täielik romantikapakett. Poodi. Arbuus, omletimaterjal, cava. Alberg suleti juba kümnest, nii et see romantikapakett ei mängi hästi päikeseloojangu vaatlemist välja, kuigi teoreetiliselt saab seda näha ka albergi katuselt. Muxia on muide on superpäikeseloojangute poolest tuntud. Munitsipaalalbergi pluss- hospitalerolt sain spetsiaalse Muxia compostela (see on muide juba kolmas- Santiagos anti lisaks tavapärasele veel üks… mõtlen välja, mis kirikus…)

Minu algne plaan hommikul bussiga tagasi Santiagosse sõita ja seal kaks ööd veeta allus tekkinud olukorrale- a) Bjorn tahtis Finisterrasse kõndida, b) Santiagos on liiga palju inimesi ja liiga vähe magamiskohti.

23.07 Muxia->Finisterra (ca 29 km)

Muxia-Finisterra osa on mõlemat pidi üsna hästi tähistatud. Palju tõuse ja langusi, kuigi mitte tapvaid, vähe ookeanivaadet, aga see-eest ilusad teed. Ainus koht baaripeatuseks on täpselt poolel teel asuv Lires. Sealt tuleb credenciali tempel võtta, eriti juhul, kui plaanid Finisterra munitsipaalalbergis peatuda. Teine variant- teha teel fotosid. Lihtsalt, et tõestada, et see viimane etapp on ka jalgsi käidud. 

Viimane päev kõndimist on psühholoogiliselt kuidagi kurnav. Et justkui oled juba korra kohale jõudnud ja samas ikka veel ei ole. Nii lähedal, aga nii kaugel jne.

Õhtusöök mulle eelmisest aastast tuttavas kalarestoranis. Anglerfish (see, kes eriti angry välja näeb piltidel!), maailma parim chipirones, liiter sangriat.

0-kilomeeter Bjorni, Laura ja Soniaga.

Poest veinid ja poole üheksast hakkasime Bjorni, Laura ja Soniaga maailma lõpu ehk siis Finisterra tuletorni poole kõndima. Seal oli põletusriituste austajate poolt vähe suurem lõke üles tehtud. Tänuväärne, sest see üksi oma riiete/jalatsite tulega õrritamine pole üldse niisama lihtne ülesanne. Laura oli juba eile oma roosadele crocksidele tule otsa pannud. (Kas ma juba rääkisin, et tema jaoks oli nende crockside probleem selles, et need on... roosad? CROCKSIDE?). Kes põletas mida, Marco põletas kirjapandud mõtteid, mina ei põletanud midagi. Kogu see põletamiskomme on jällegi iidne ja väidetavalt tuleneb sellest, et Finisterrasse jõudnud palverändurid olid räpased ja mutukatest nii tulvil, et ei olnud muud varianti kui kõigele sellele jamale lihtsalt tuli otsa pista.

Tagasi kõndisime juba pimedas.

24.07. Finisterrast bussiga Santiagosse

8:20 bussiga Santiagosse, kus selgus, et albergidest on kohti vaid Monte de Gozos. See on minu jaoks selline koht, et pigem magaks lageda taeva all. Otsustasin Fotinalt üle võetud suhtumisega, et “I cannot be bothered” ja keeldusin igasugusest stressist ja jalutasin lihtsalt katedraali ette tuttavaid otsima. Teel sinna põrkasin täiesti juhuslikult kokku Prantsuse tee läbi kõndinud Indrekuga, kes kurtis, et ta on nii hele, et keegi ei usu, et ta on Hispaania päikese all nii umbes 800 km läbi kõndinud. Muidu oli rõõmus ja rõõsa.

Katedraali ees põrkasin kokku selle oma tänaseks elukohaks muutnud Danieli ja Ferraniga. Jällenägemine oli pehmelt-öeldes emotsionaalne ja Ferrani oleksin suurest rõõmust lihtsalt nahka tahtnud panna. Ta muidu alkoholi liialt ei armasta, aga Danieli seltskond oli temagi murdnud, nii et pärast teatavat annust french kalimuxot oli ta tipsis-švipsis ja tahtis hirmsasti patsi punuma õppida. 

 

 

Caminol põrkad kokku vähemalt ühe eestlasega- Indrek

Mul pole aimugi, kes need poisid on.

Sel aastal compostelasid jagub

Daniel ja Laura

Oreo-Milka viinamarjadega. Kole, aga maitsev.

Kogu pidustuse osa magasin ausalt-öeldes aga lihtlabaselt maha. Ärkasin ilutulestiku lõpuosa peale kell öösel ja sain veel korra linnas Lauraga kokku, et head aega öelda. Kurb tunne. Poetasin endamisi veel mõned pisaradki.

Aga siit edasi on juba valikute küsimus- kas minna ja mõelda, et küll sääl oli hää või võtta selline annus energiat, et igal pool oleks hää.