16.juuni, teisipäev. Santiago- Finisterra

Masterplaan on rentida auto ja põrutada maailma lõppu. Tundub harjumatu. Kaks korda olen sinna kõndinud. 

Minu targal juhtimisel (kõrvalistmelt kaarti lugedes) põrutame linnast välja, täiesti valesse suunda ja nii mitu korda järjest. V säilitab külma närvi. Kui viimaks väga palju valesid variante enam alles ei ole, saab mööda õiget sõitma hakata. Alates Murosest liigume mööda rannikut vaikselt Finisterra poole. Peatused- kus iganes huvitav tundub. Hüljatud maja? Peatus, et sisse ronida. Mondriani stiilis baar? Tuleb pildistada. Äge kaljunukk? Muidugi. Valge liivaga rand? Iseenesestmõistetavalt.

Finisterras jätkan traditsiooni- aglerfish, minu jaoks ikka angry fish, mille hispaaniakeelne nimi on rape. Ja sangria.

Ja siis rääkisime. Vahepeal mõtlesin, et süda kohe ütleb üles. Kuulsin, milliseid diagnoose on võimalik distantsilt võõrale inimesele panna. Üllatusin kohe täitsa ära.

Läksime tuletorni juurde. Leidsime ühe kivi, mis kõigest muust eraldi. Paistis ainult ääretu ookean, selge taevas ja loojuma hakkav päike. 

Ta oli kaasa võtnud minu kulmuneedi, mille vahepeal üles leidnud oli. Sai selliseks omamoodi lapsikuks märgiks ühe ajastu lõppemisest (see oli 12 aastat tagasi, kui Liisa verejanulisel juhatusel kulmu augu lasksin naksata). Samal hetkel kui päike merre kadus, seisime ühe kivi kitsa nuki peal, V viskas needi maailma lõpus lõputusse vette. Klišee? Romantika? Puhas lollus? Küllap kõike.

Tuletorni juurest alla linna sõites võtsime ühes noormehe ja neiu, vististi caminol tekkinud paarike, üks USAst, teine New Zealandilt. Juhatasid meid hippie beachile. Minu jaoks oluline koht. Ma ei ole seniste Finisterras-käikude jooksul sinna jõudnud, ent seekord tundsin, et pean. Eesmärk oli selge- leida eelmisest aastast tuttav ja armas Daniel, kes toona nii mõnegi oma kanepisuitsetamise, joomise ja hiliste tulemistega hulluks ajas.

Leidsime õige teejupi, kui oli juba pilkane pimedus. Kaugel allpool hakkas paistma lõkkeid ja telke. Umbropsu ühe lõkke poole suunda võttes kõlaski Danieli hääl. Ei teagi, kumb meist teineteist nähes rõõmsam oli. V, kes alguses sugugi hippie beachile tulla ei tahtnud, hakkas lõpuks samuti kogu veidrat olukorda ja Danieli ennastki hindama, ma arvan. Daniel rääkis, kuis vahepeal Prantsusmaale tagasi läks, seal paar kuud töötas ja siis jälle teele asus. Kõndis, kulutas kõik raha... Täieliku põntsu pani see, kui üks tuttav tüdruk hippie beachil ennast tappis. Meenutuseks- kunagi asus ta teele, kui oli oma armastuse kaotanud. Veider elu on Danielil. Ühtpidi on ta ranna isehakanud bossina rahul ja rahul ka alternatiivse külmkapi ja keldri ja muuga, teisalt on kõik tema ümber pidevas muutumises, tema ise on ainus konstant. Ta on meeletult avatud, sotsiaalne ja samas nii hirmus katki ja kurb.

Aga taevas oli selge. Kõik maailma tähed pidid sel hetkel paistma. Hipid küpsetasid lõkkel küüslaugukana. Ümberringi mängisid ja purelesid nende koerad. Veider, ilus, kurblik. Leppisime kokku hommikusöögi järgmisel päeval enne meie lahkumist.  

17.juuni, kolmapäev. Finisterra- Muxia- Santiago

Varajane äratus nihkub, nihkub, nihkub. Kella kümnene kohtumine leiab aset kell kaksteist. Daniel istub kohvikuterrassil, hommikusöögiks marihuaana ja õlu ja ütleb, et peaks nüüd inimestele pisut kitarri mängima, et söögi ja hambapasta jaoks pisut raha teenida. Räägime juttu.

Austraallane Danieli kõrval mugib hiigelsuurt burgerit. Kui sisse arvet lähen maksma, on V minu pea seest kõik mõtted juba ükshaaval ära lugenud ja ütleb, et oleks teinud, mis ma tegin, kui ma ise ei oleks juba teinud.

Daniel, kelle sees on teine Daniel, palju suurem kui see välimine

Edasi- Muxia. Mäletasin seda linna eelmisest aastast kuidagi elusamana. Jalutasime. Einestasime ühes kalakohas. Halb ei olnud. Tagasi Santiago poole.

Osa Cidade da Culturast

Santiagos võtsime sihiks ühe äraütlemata veidra rajatise. Linna külje all mäenõlval asub Cidade da Cultura. Tegemist on hiigelprojektiga. Konkurss kultuurilinnaku rajamiseks kuulutati välja buumi ajal, 1999. Võitis selle Peter Eisenman. Küllap see nimi ei ole võõras- ta on mh projekteerinud näiteks Berliinis asuva juutide memoriaali. Santiagosse planeeris ta erinevatest hoonetest koosneva terviklahenduse, mis peaks järgima maastiku kuju ja ühtlasi ülesehituselt merekarpi meenutama. Hakati siis seda kompleksi ehitama. Ehitati ja ehitati, algne eelarve ületati juba neljakordselt, kuniks paari aasta eest tuli teade, et raha pole ja kahe hoone, sh etenduskunstide oma, ehitamine peatatakse lõplikult. Mõne aasta eest avati siiski need hooned, mis valmis said. Kõigest sellest, mis paberil suurejooneline tundub, ei ole reaalsuses suurt midagi järel. Reaalsus on pigem õõvastava vormiga. Kõledusaste meenutab, mida kunagi Santiago külje all asuvas hiiglaslikus albergide kompleksis Monte de Gozos tundsin.

Sõnaga- kogu kultuurilinnaku välimus, taust, teadmine, kuidas pea kõik Santiago elanikud seda vihkavad või vähemasti eemale hoiavad, teeb selle kokkuvõttes vähemasti minu meelest ikkagi üheks Santiago eripärasemaks vaatamisväärsuseks. Ükski kohalik seda tõenäoliselt küll ei soovita ja meie sattusime sinna lõpuks (ehkki olin ka eelmistel kordadel Santiagos mõelnud, et mis sildid need on ja kuhu need juhatavad...) ainult tänu kohaliku eesti tüdruku Sireti soovitusele. Ahjaa, sissesõidutee Cidade da Culturani näeb juba praegu välja nagu aastakümneid tühjalt seisnud hoonete puhul. Ega vist liialt neid hooneid ka kasutata. Tõsi, seal on camino ajaloost näitus ja on raamatukogu.

Linnas läksime hilisele õhtusöögile, sihtkohaks minu suur lemmik Santiagos- O Curro da Parra. Isegi hirmus valiv V on rahul. Järelikult peab hea olema. 

Viimane päev Santiagot ja sealt edasi

Viimane päev Santiagos. Rahulik päev. Õrnalt pohmeljas. Üle Santiago on laskunud lämbe palavus. Püüame ellu jääda. Pärastlõunal lesime puu vilus Seminario Menori ees. Katedraali pole ikka jõudnud. Täna ka ei jõua. Ei jõuagi. Õhtusöök samas, kus eile. Kõik taas suurepärane. Hommikul lennujaama ja Barcelonasse. V. äratuskell käitub vastavalt tema uneharjumustele- ei helise. Jõuame kõikjale.

Järgnevad päevad on täis Barcelonat, natuke üht tundmata nimega prantsuse rannalinnakest, natuke mopeediga päeval ja öösel mööda linna sõitmist, natuke lollakat lõbustusparki, natuke ägedat mereannirestorani, natuke geibaare, natuke kõike. Elu- jätkub.

13.06.2014 Põhja tee. Tallinn-Barcelona

Milline algus reisile- eile öösel Heidi juurde minnes jalutas must kass üle tee (võttis endale aega, jalutas rahulikult, vaatas paar korda minu poole- kas ma ikka näen, et ta läheb minu eest üle tee?), hommikul tuletas keegi meelde, et on 13 ja reede. Lennukile minnes nägin viimase asjana palvetamisruumi. Mitte, et ma selle kombinatsiooniga nüüd midagi peale oskaks hakata, aga kõlab huvitavalt, eksju?

Lennukis päästis hullemast (pisikeste vene iluvõimlejate kisast) täispuhutav kaelapadi. Tahaks teha pai inimesele, kes selle kunagi välja mõtles.Barcelonasse jõudsin suurema vaevata ja otsisin kohe üles spordipoe (Decatlon?), et endale kõndimiskepid ja Eriti Kompaktne rätik osta (huvitav, kas on lihtsalt kompaktne või kuivatab ka?). Ühtlasi sain St. Jaume’i kirikust palverändurite passi, credenciali.

14.06 Barcelona

Peatun  Maria juures, kes elab Barcelonas juba… Ohjeerum, viis aastat? Ta elab Gracias- väga mõnus linnaosa, palju väikseid armsaid kohvikuid, raamatupoekesi ja muud.

Hommikut alustan jalutuskäiguga Hospital de la Sta. Creu i Sant Pau’sse. Tegemist on kunagise luksusliku haiglate kompleksiga, mida planeeriti kui väiksemat linna suure linna sees. Art nouveau, 20.sajandi algul ehitatud. Hiljuti restaureeritud ja külastajatele avatud. Päris võimas. Isiklik võit- võtsin pressikaardi kaasa ja näib, et siin linnas saab sellega üsna edukalt igasugustele vaatamisväärsustele ligi.

Õhtul võtab Maria mu kaasa ühele swingiüritusele mingisugusel väljakul. Algul natuke tantsuõpetust, seejärel juba live-bänd ja tantsukeerutamine. Sain ühe vanema hispaania härrasmehega kah jala soojaks. Välja nägi see nii, et tema oli nagu kala vees ja mina lohisesin kuidagimoodi järele ja püüdsin ülejäänud õhtu vältel hoida kuhugi, kus kellelegi ei tuleks pähe mind tantsima kutsuda. Muidu oli väga armas- swingi vihtusid näiteks ka vananevad punkarid, Dream Theatre’i särgiga metaliaustaja jt.

15.06 Barcelona

Marial ja ta sõpradel tekkis rannaplaan. Nemad sõitsid Montgat Nordi (ca 15 km Barcelonast) jalgratastega, mina läksin rongiga järele. Vees ulpis ikkagi igasugust kraami, aga võrreldes kunagise katsetusega Barcelona rannaga on vahe suur. Mängisime frisbeed ja võrkpalli. Keegi eriti inglise keeles rääkida ei viitsinud, aga ei hullu. Püüan harjuda keelest natukenegi aru saama. Ühtlasi püüan harjuda hispaanlaste kahe-põse-musidega.

Tagasi Barcelonasse jõudsime aegsasti, nii et naiivselt arvasin, et saan samaks õhtuks osta piletid Iruni, et järgmisel päeval juba caminot alustada. Oh ei. Alustuseks selgus, et pühapäeviti ei ole Barcelona Nordi bussijaamas üldse vastav piletimüügiputka avatud ja bussist pileteid osta ei saa.  Barcelona Statsis pidavat aga piletiputka avatud olema. Sõitsin siis rongiga (umbkeelse metrootöötaja abiga piletit ostes) sinna. Selgus, et buss on täiesti välja müüdud. Ise olen loll, et ette ei mõelnud, aga no mis sa teed. Maria oli deidil ja sõnumile ei vastanud, nii et jäin igaks juhuks bussijaama ootama. Et äkki neil ikka lõpuks on mõni koht. Pärast paari tundi ootamist selgus, et ega ikka ei ole küll. Profülaktika mõttes tulid ikka pisarad ka silma. St loomulikult ma tehniliselt võttes teadsin, et midagi hullu ei ole, aga no mis sa teed. Ostsin esmaspäeva õhtuks pileti valmis loomulikult. Uus katse, äkki saab nende 13ndate ja mustade kassidega ühele poole…

16.06 Barcelona

Otsustasin, et kena aega on nagu muda, siis võin järjekorras seista küll ja vaatan Sagrada Familia lõpuks seestpoolt ära (tegelikult saab muidu piletid internetist ette osta, aga ma kavatsesin pressikaarti kasutada). Seal töötavad neiud käisid vahepeal meelde tuletamas, kui kaua veel mingis kohas seistes võiks aega minna, et piletikassani jõuda. No nii paar tundi keskeltläbi. Oleks võinud üsna nüri olla, aga minu selja taga seisid kaks muhedat ameeriklast. Üks, ee, miskine geneetik ja tema nõbu. Ajasime juttu ja nad kutsusid mind lõunalegi (pärast pileti kättesaamist ei saa otse sisse, piletil on kellaaeg).

Kartsin, et Sagrada Familia on turistikohana atmosfäärist tühjaks imetud, aga üllatusin positiivselt. Oli väärt seismist küll.

Pärast seda jalutasin Güelli parki. Arvutasin peas umbkaudu, palju ma nende päevade jooksul umbes Barcelonas jalutanud olen. Vist minimaalselt 15km päevas. Nii et mõnus soojendus.

17.06 Irun->San-Sebastian (ca 27km)+ 18.06, kolmapäev. San Sebastian (Donostia)->Getaria (ca 23,5km)

Sõitsin ööbussiga Barcelonast Iruni. Pilet oli pisut üle 30 euro. Buss jõudis peaaegu tund aega graafikust ees, pisut hommikul viis läbi. Minu jaoks üsna halb aeg alustamiseks. Inimesi veel linnas ei liigu, ükski kohvik pole lahti, palverändurid magavad veel ja hämar oli ka, nii et teed juhatavad kollased nooled nüüd liiga kirkalt ei säranud. Linnast välja saamiseks vaatasin paralleelselt guidebooki, nooli ja telefonist HereMapsi. Valges võiks see kõik üsna lihtne olla, ma kujutan ette.

Tekitasin endale kohe alustuseks lisapõnevust. Mõni kilomeeter linnast väljas hargnes tee kaheks. Üks silt ütles „alpinist pilgrims“ ja teine „other pilgrims“. Otsustasin olla alpinist-pilgrim ja turnisin mäest üles. Ilma kõndimiskeppideta oleks nii järsul nõlval ilmselt natsa kõhe olnud, kuigi iseenesest see jupp oli nii lühike, et füüsiliselt midagi väga keerulist ei olnud.  Järgnes korralik tasu- supervaated! Veider hetk ka- ma ei suutnud korraga aru saada, kas see, mida ma kaugustest näen, on tõesti ookean, sest see tundus paigal seisvat. Mulle tundus, et näen laineid, aga need lained seisavad paigal. Ja laevad seisavad paigal.

Vaateid jätkus küll umbes pooleks tunniks, sest äkitselt laskus kõikjale paks ja tihe udu, nii et kaotasin mõneks ajaks teemärgid. See mind liiga rõõmsaks ei teinud, eriti teadmises, et  ühtki teist rändurit pole veel niipea tulemas. Tegin igaks juhuks udust telefoniga pilti. Noh et kui ma seal kuhugi kaljude vahele kukun, siis viimasest pildist on näha, et ma ausõna ei hüpanud vabatahtlikult, vaid lihtsalt ei näinud, kuhu astuda. Muidu täiesti Coelho-vääriline kogemus.

Kui udu hajus, läks kõik juba oluliselt maisemaks. Kaasa ostetud datlid aitasid ka energiat üleval hoida.

San Sebastian- lõputu rannaga surfilinn. Olin Barcelonast endale juba kerge päikesepõletuse hankinud, nii et see rannaosa mind ausalt-öeldes liialt ei tõmmanud ja kogu rand+päike värk tekitas pigem sellise väsimuse, et läksin noortehostelisse ära (see töötab praegu albergina, sest n-ö ametlik alberg on avatud vaid juulis-augustis) ja keerasin magama. Esimesi kaasrändureid kohtasin siis, kui kõnekõmina peale lõunauinakust ärkasin- üks vanem saksa härrasmees Hubert rääkis juttu poola paarikese, Ana ja Miwoshiga.

Linna avastamiseks mul energiat ei olnudki, selle asendas mõnus õhtusöök lähedalasuvas söögikohas koos Hubertiga.

...
 

Hispaania keele õppimine liiga sujuvalt alanud ei ole. Hispaanlased ei kipu eriti ühtki teist keelt rääkima ja ülejäänud jällegi ei räägi hispaania keelt.

….Muidu on päris kena päev olnud. Tõusud on leebemad kui eile (kuigi jalad on valusamad), ookeanivaated jätkuvad. Zarrautzist, kus algselt peatuda plaanisin, tulin edasi, sest seal pole hetkel albergi (avatud juulis-augustis) ja järjekordne noortehostel oleks maksnud kaks korda rohkem kui mu guidebookis kirjas ja pealegi nägi see välja samasugune nõuka-jõletis nagu eelmise öö oma. Küll aga oli seal väga tore naisterahvas, kes soovitas ca 5 km edasi paiknevat uhiuut kohta- Getarias asuvat Kanpaiat. Ilus, puhas, ühtlasi on tegemist väga kena linnaga. Seal on ka väike rannake, kus sakslanna Karoliniga sulistamas käisime. Tema lugu on umbes selline- õppis meditsiini, oli mingi kemikaalide-allergia tõttu aastaid haige, ei saanud suurt midagi süüa, lahtised haavad, mis kinni ei kasvanud ja muud toredat. Niisiis pidi ta õpingud enneaegselt lõpetama. Umbes nii sain aru mina. Alustas teed kolm kuud tagasi oma kordust, tuli läbi Prantsusmaa jala. Ütles, et seal kohtas vaid peamiselt 50+ vanuses inimesi, noori polnud üldse.

Muide, Indrek kirjutas- ta sõidab 25.juunil Biarritzi ja otsustab alles seal, kas minna Prantsuse teed või Põhja teed. Ma soovitasin, et visaku münti. Ma usun sellesse meetodisse alates sellest, kui ei suutnud pärast bakat otsustada, kas Tartu või Tallinn ja Krahv arvas, et ega seda muudmoodi kui mündi viskamisega lahendada ei saa.

Õhtusöögiotsingud Huberti ja Karoliniga. Keeruline värk, lootsime, et äkki kaheksast “juba” kuskil pakutakse menu del dia’d, aga üsna sinisilmne meist. Selles linnakeses pole palverändurid veel peatuma harjunud, seega pole ka kohalikel olnud vajadust varakult albergidesse magama minevatele ränduritele varem õhtusööki pakkuda kui nad ise seda sööma harjunud on. Leidsime lõpuks ühe koha- tüüpiline baaridaam-on-ühtlasi-kokk-ja-kõik-muu-ka-värk. Võtsin kalasuppi, mis osutus merekarbisupiks, kala ja õunakoogi. Pudel veini nagunii. Hubert küll väidab, et õige palverändur alkoholi ei joo. Kiidan ta suhtumise heaks- mulle ja Karolinile jäi oluliselt rohkem, aga väidan, et see mõte ei ole ikkagi korralikult põhjendatud- alkoholi valmistavad muuhulgas mõnuga ju mungad. Karolin ega Hubert ei räägi kumbki kuigi head inglise keelt, seega see suhtlemine natuke naljakas on. Mina püüan inglise keelt võimalikult lihtlausetega rääkida, Hubert tegeleb pidevat sõnade (valesti) oletamisega ja Karolin pakub sõnu, mis pähe ei tule, prantsuse keeles.

19.06 Getaria-> Ermita del Calvario (ja sealt veel paar km edasi) (ca 24km)

Jalutasin hommikupoolikul Hubertiga. Ta itsitas nagu nugis, kui rääkis, et sai meili oma tütrelt, kes ütles, et tal on palju parem moodus reisimiseks- lennukiga Barcelonasse, misjärel, noh, oledki Barcelonas. Et ei ole vaja kuhugi jõudmiseks jalgu rakku kõndida.

Tänane tee. Algul metsarada. Ühest metsatukast hakkas äkki kostma metsikut mäsu- meeletu jutuvada. Järgmisel hetkel sadas sealt välja terve kooliekskursioon. Ühel poisil oli hiiglaslik makk õlal, kust tuli räiget tümakat. On entusiasmi ikka mõnel.

Vahepeal jõudsin aktiivse enesehaletsemisega tegeleda. Ca kell 12 päeval on selleks Hispaanias parim aeg mumeelest. Lämbe vaikus kõikjal.

Debas on uus ja odav alberg, aga otsustasin veel viis kilomeetrit edasi kõndida, linna mõõtu linnad miskipärast ei tõmba. Välja jõudsin Izarbide albergi. Ilus koht, aga tunne jääb sisse natuke nadi. Hinnainfo, mida eelnevalt jagati, oli vale ja rääkis seda kohta odavamaks. Siin küsitakse muidugi iga sammu pealt raha, mh tuleb kohustuslikus korras rentida kapp, kuhu oma kott panna, et äkki muidu tulevad vargad. Albergi juurde näib kuuluvat ka üks pisut purjakil olemisega ringitöllerdav vanamees, kellel on camino-noolega särk seljas.

Siin on veel paarike Floridast ja Hubert, kes paar tundi pärast mind jõudis, sest eksis tee peal ära. Paarikesest. David on aastaid Afganistanis meedikuna töötanud ja tema nägemus sealsest poliitikast ei vasta loomulikult USA n-ö ametlikule poliitikale. Vestlus tema ja ta naise Suzanne’iga + vein tegid endise pahameele paremaks. Tõenäoliselt ei õnnestu neid enam rohkem näha- Davidil on artriit ja ka selleta ütlevad nad, et on ikkagi ameeriklased. Ehk siis jalgsiliikumist on nad pisut vähe harjutanud ja liiguvad võimalusel ca 10 km päevas siin.

20.06 Ermita del Calvario-> Zenarruza (kloostri alberg) (ca 26 km)

Istun Zenarruza kloostri trepil, kell on kohe neli ja tunnen, et olen kuidagi jälle sattunud mingisse seisvasse ajahetke. Lihtsalt- kõik seisab ümberringi. Ainus tõestus, et see nii ei ole, on eemalt kaugelt kõmisev munkade laul (see hääl tuleb küll kirikust, kust just viie minuti eest välja tulin ja kus ei olnud mitte kedagi ja kuhu ei ole läinud kedagi. Ei, ma tean küll, et selle asja nimi on teine uks, aga siiski.).

Olen tänasest surmväsinud. Lõputud tõusud ja langused, kuum päike. Õnneks ka metsmaasikad.

Camino del Nortega on see lugu, et valisin ta küll suures osas sel põhjusel, et vähem inimesi kohata, kuid samas tekitab see minus ka segadust. Näiteks täna ei ole ma pärast hommikusööki ühtki teist rändurit kohanud. Ei ole keegi minust möödunud, ei ole mina kellestki möödunud. Prantsuse teel oleks selline olukord mõeldamatu.

Vaikusele järgnes torm. Mitmes mõttes. Alustuseks leidsin lõpuks albergi- kurja näoga tsistertslane juhatas mind sinna. (Kaheksa voodikohta+ paar madratsit, WC ja dušš eraldi väikeses hoones) Enne mind oli kohal hispaanlane Jesus Maria (mhmh), lisandusid britist laulukirjutaja Simon, kes aitab rännakuga vähiraviks raha koguda; üheksa kuud Hispaanias keelt õppinud tudeng Matt; 18-aastane sakslanna Laura; Hubert ja hull hispaanlaste kolmik (kolm musketäri?). Torm ka otseses mõttes- paduvihm, välk, kogu komplekt. Õhtuse palvuse ajal lõi kirikus mõned tuled välja. Palvus oli vähemalt minu jaoks hirmus naljakas, muide. Munki oli kuus. Erinevad laulud, milles nad viisi ei pidanud ja mille ajal nad vahetpidamata haigutasid. Üks oli aga nõnda vana, et meenutas juba väikest last- vehkis teiste pealt maha, mida teha.

Jesus õpetas uusi sõnu. Simon kutsub teda professoriks, sest ta tead igasuguseid jaburaid asju, mh tongtwistereid kolmes keeles.

Tänane tipphetk oli õhtusöök. Ma olen munkadele muidu hirmus tänulik, aga… No nad tegid ja jagasid meiega õhtusöögiks juurviljasuppi. Kõrvale saia. Ja see on imearmas, et nad seda teevad, sest alberg on annetuspõhine, aga mure on selles, et pärast pikka rasket kõndimist (kuigi kilomeetrite arvust ehk ei eeldaks, aga no Eestis väsitab 50 km vähem) sellest lihtsalt ei piisa. Isegi kui sellel oleks maitse olnud. Jesus leidis koti põhjast pähkleid ja tüki chorizot. Mina sõin kõigest hoolimata paar kausitäit suppi. Simon ei suutnud suutäitki võtta ja irvitas, et paneb hommikusöögiks kõrvale. 

21.06 Zenarruza->Eskerika (ca 28 km)

Vihmane, aga soe algus hommikule. Metsavaheteed on nii libedad, et võtta tuleb ikka imepisikesi samme, sest sõltumata vanusest on kõik siin liiga noored, et surra.

Mõned kilomeetrid enne Gernikat peatus kohvikus- Simon ja Jesus on juba ees. Esimene on juustusaia pähe ostnud saia omletiga, ütleb, et ta muna ei söö ja pakub omletti nüüd mulle. Mul pole selle vastu vähimatki- kust iganes low budgeti juures energiat saab, see läheb. Jesus käib ja toidab mind veel tuunikalaomletiga (muy rico!).

Need mõned kilomeetrid Gernikasse osutuvad paraku lõpututeks. Seda enam, et mul on plaanis see linn vahele jätta (täpsemalt- läbi kõndida) ja sealt edasi ca kümne km kaugusel alberg leida. Picasso maali meenutamisest sõltumatult osutub linn täitsa nunnuks. Võtan mõned puuviljad, põrutan kesklinnast läbi ja teen midagi enda kohta üsna ebatüüpilist- lähen linnamuuseumi. Olgu, selle mõtte algne initsiaator võis olla huvi kuskilt WC leida, aga siiski. Kui juba seal olen, siis kuulan baskide helgemate heliloojate muusikanäidiseid ja püüan kohaliku keele fenomenist aru saada. Euskerika on väidetavalt Euroopa vanim keel ja pole ühegi keelkonnaga mingis suguluses. Aa, ja selles peetakse mingisuguseid räpi-battle’ite taolisi võistlusi. Umbes nagu improlaulmisi-riimimisi või nii. Nelja aasta takka on selles suisa kohalik olümpia.

...Eskerikani kõndimine oleks olnud oluliselt suurem katsumus, kui mõned kilomeetrid enne sihtkohta poleks kuskilt olematusest teele ilmunud saksa flöödimängijat Jorget. Albergi jõudes olime ainsad inimesed seal, kuniks ilmus veel üks ülikõhn kuuekümnendates aastates prantslane Jean-Pierre (no tõesti, mis nimi oleks tal võinud veel olla…).

Alberg on hirmus kena ja puhas ja privaatalbergi kohta ka üsna mõistlike hindadega (öömaja+hommikusöök 15 euri, õhtusöök 10euri). Hospitalero on väga äge ja totaalne vastand Elmitari omale- ehk siis kui seal oli alguses piinlikkuseni sõbralik hospitalero, kes muidu liiga meeldivat muljet ei jätnud, siis nüüd on algul tõre ja tõrges hospitalero, kelle silmist kumab samas siiras uudishimu ja vastutulelikkus. Alberg on nii uus, et seda pole veel guidebook’ides, seega on siia võrdlemisi keeruline sattuda esialgu.

Inimgalerii- Jorge, sakslane, abielus itaallannaga, elavad Šveitsis, aga prantsuse poolel ehk siis näiteks sõnumeid vahetavad omavahel prantsuse keeles. Kui albergi jõudsime, tellis ta meile “menüüd” nähes kohe kohaliku noore valge veini- Txakolina-  ja võttis kuskilt kotist välja kohaliku singi. Aah, taevas!

Õhtusöök- supp, mingi võrdlemisi kohaliku välimusega roog, kus pannil on õhukeseks pekstud seafilee, munad ja paprika. Väga maitsev, muide. Magustoiduks puuviljad. (Vitamiine, natukenegi vitamiine!). Esimese hooga teevad need mu pelegrina-kõhu küll nukraks, sest kui päeval saab üsna vähese toidumoonaga hakkama, lihtsalt tuleb tihti midagi hambusse võtta, siis õhtuti tahaks kogu maailma toidu ära süüa.

Huvitav, kuigi mulle meeldis Zenarruzas peatunud lärmakas kamp hirmsasti, meeldib mulle täna samavõrd meie kolmeliikmeline veider seltskond.

22.06 Eskerika->Bilbao (ca 24 km)

Hommikuks kohv, ananassimahl ja natsa kuivanud sai. Siiani pole veel kuskil värsket apelsinimahla hommikuks pakutud- huvitav, just eelmisel caminol ma seda niimoodi armastama õppisin, et Eestis pea ülepäeviti hommikuks pressin.

Igavestikestev tee Bilbaosse- palju asfaltteed, lisaks lõputut ülesmäge turnimist. Bilbaosse sisse kõndides jalutasin ühe kiriku kõrval otsa Jorgile ja Jean-Pierre’ile. Nemad leidsid endale linna südamest kena albergi (hind vist pisut üle 20 euri), mina otsustasin donativo’t otsida. Kuivõrd selgus, et see asub kuskil pärapõrgus, siis tegime ülikiire lõuna (kolma tapa’t, õlu) ja läksin öömaja otsima. Ignoreerisin ühe kohaliku soovitust bussiga minna (koguaeg tundub, et bussiga mingi maa sõitmine oleks nagu petmine. Isegi ühe linna sees.) Halb mõte. Albergi juurde, mis niigi oli kuskil linna ääres, viisid igavesed trepid. Alberg ise oli endine koolihoone, kole koht. Kole linnaosa. Aga seal on imearmas vabatahtlik hospitalero Brendan Mooney, vanem USAs elav iirlane, kes on ise kunagi Prantsuse teed kõndinud. Huvitub inimkonna ajaloost ja aega sel teemal lugeda tal on. Lisaks mulle olid albergis vaid üks sakslanna, kes paraku muid keeli peale saksa keele suurt ei rääkinud, ja kaks hispaanlast. Läbi astus ka camino-fänn, kanadalanna Sarah. Sai credenciali, rääkis pisut juttu ja sõitis siis edasi, et ajalimiidi tõttu teel mõned etapid vahele jätta ja pisut kaugemalt alustada. Vaatab teel ka kinnisvara, sest plaanib pensionile jäädes Hispaaniasse kolida.

Sundisin end hoolimata väsimusest Guggenheimi minema- kangelast enam ei mänginud ja tagasi kesklinna sõitsin küll bussiga. Huvitav, kõik vanemad rändurid, kellelt olen Guggenheimi kohta küsinud, on soovitanud seda vaid väljast vaadata. Et sisemus polevat väärt. Kahtlustan, et see on ikkagi eelkõige tingitud sellest, et neil on pisut klassikalisem arusaam, mida üks kunstimuuseum sisaldada võiks. Pressikaart andis mulle muidu 13-eurose pileti priilt. (Mul ongi kolm kaarti kaasas- ID-kaart, pangakaart ja pressikaart)

Kolmas korrus, suur Yoko Ono näitus, mis hõlmab sisuliselt kogu tema kunstnikukarjääri. Ka mõned spetsiaalselt selle näituse tarbeks tehtud tööd. Päris võimas. Eriti arvestades seda, et kuigi tegemist on üsna mõjuka kontseptuaalse kunstnikuga, ma arvan, teavad inimesed teda sageli ikkagi kui vaid John Lennoni naist.

Teine korrus- Georges Braque. Pole nii minu teetassike, kuigi linnukese kirjasaamise mõttes ju huvitav…

Esimene korrus- erinevad kaasaegsed kunstnikud, kelle nimed minu jaoks võõrad olid. Võimsaima mulje jättis videoinstallatsioon “The Visitors” (Ragnar Kjartansson.) Mingi ülevaate saab siit https://www.youtube.com/watch?v=lcwGnWuXJuU, aga ilmselgelt seal erinevate ekraanide ja kõlarite lähedal (ekraani ees kuuled selgemalt inimest, keda just sealt paistab) on see päris elamus.

Tagasiteel albergi ostsin kaks koogikest, mis olekski õhtusöögiks jäänud, kui hispaanlased poleks parajasti spagette valmistanud ja lahkesti ühinema kutsunud. Ühe neist tunnen muide ära- see poiss sõitis minuga koos samas bussis Barcelonast Iruni.

23.06 Bilbao->Pobena (ca 22 km)

Hommik oli ilus. Jäin albergi plaanitust kauemaks kuivikuid järama, lihtsalt selleks, et hospitaleroga juttu rääkida. Ta pakkis mulle ja hispaania poisile veel igasugust eelmistest ränduritest jäänud kraami kaasa. Enne jõudis veel rääkida hirmulugusid, näiteks keskisest USA modellist Jessica Lewisest (guugeldasin, eksisteerib!), kes oli caminol Brendani juures albergis peatunud, ühel ööl end aga nii halvasti tundnud, et mängu tuli kiirabi ja selgus, et neiul oleks võinud väga halvasti minna, sest ta oli ühest väikesest kukkumisest saanud sellise infektsiooni, et võinuks une pealt surra. Neli kuud hiljem tuli tüdruk tagasi Hispaaniasse ja kõndis camino lõpuni.  Brendan suhtleb temaga siiani ja püüab tüdrukut oma vallalisele arstist pojale maha sehkendada, aga kardab, et tüdruk ei võta “lihtinimesega” vedu.

Brendan tegi tuju nõnda heaks, et mind ei morjendanud suuremat isegi tänane teekond Bilbaost välja, täis asfalti, tehaseid ja totaalset isikupäratust. No ja see aitas ka, et kuulasin suurema osa päevast telefonist kõrvaklappidega ööülikoole.

Pobena annetuspõhise albergi ees ootas juba järjekord seljakotte (põhjuseks ilmselt ka see, et paljud jätavad tehasteosa vahele ja sõidavad Portugaleteni metrooga ja jõuavad varakult kohale). Kella kolmest lasti inimesed sisse, rändureid tuli aga üha juurde ja nii paigutati neid ka kööki põrandale ja õue suurde telki. Õlu, pilgrim menu, veel õlut. Pensionil sakslane Gert rääkis, kuidas viis aastat ränga depressiooni all kannatas ja kuidas ta seetõttu poolteist aastat töövõimetu oli. Töötas seejuures ise haiglas. Antidepressante võttes ei saanud ta alkoholi juua ja nüüd enam ei taha. Tubli. 

Simon flirtis kahe hispaanlannaga õhtusöögi ajal nii aktiivselt, et unustas isegi söömise ära. Mõlemat tüdrukut  nimetas ta Anne’iks ja väitis, et teeb seda sellepärast, et nood meenutavad Anne Hathaway’d. Ma ise pakuks veel üht võimalust- ta lihtsalt ei mäletanud tüdrukute nimesid.

Laura ostis paki kaarte ja üritas inimesi mängima ärgitada. Raske ülesanne, näiteks Simoni kõrvad liikusid ainult stripp-pokkeri peale. Pärast seda, kui ta selle ise välja pakkus, muidugi.

Uni liiga hea ei olnud- palju norskajaid, üks narikriuksutaja (monoseks?), veidrad uned.