17.juuni, kolmapäev. Finisterra- Muxia- Santiago

Varajane äratus nihkub, nihkub, nihkub. Kella kümnene kohtumine leiab aset kell kaksteist. Daniel istub kohvikuterrassil, hommikusöögiks marihuaana ja õlu ja ütleb, et peaks nüüd inimestele pisut kitarri mängima, et söögi ja hambapasta jaoks pisut raha teenida. Räägime juttu.

Austraallane Danieli kõrval mugib hiigelsuurt burgerit. Kui sisse arvet lähen maksma, on V minu pea seest kõik mõtted juba ükshaaval ära lugenud ja ütleb, et oleks teinud, mis ma tegin, kui ma ise ei oleks juba teinud.

Daniel, kelle sees on teine Daniel, palju suurem kui see välimine

Edasi- Muxia. Mäletasin seda linna eelmisest aastast kuidagi elusamana. Jalutasime. Einestasime ühes kalakohas. Halb ei olnud. Tagasi Santiago poole.

Osa Cidade da Culturast

Santiagos võtsime sihiks ühe äraütlemata veidra rajatise. Linna külje all mäenõlval asub Cidade da Cultura. Tegemist on hiigelprojektiga. Konkurss kultuurilinnaku rajamiseks kuulutati välja buumi ajal, 1999. Võitis selle Peter Eisenman. Küllap see nimi ei ole võõras- ta on mh projekteerinud näiteks Berliinis asuva juutide memoriaali. Santiagosse planeeris ta erinevatest hoonetest koosneva terviklahenduse, mis peaks järgima maastiku kuju ja ühtlasi ülesehituselt merekarpi meenutama. Hakati siis seda kompleksi ehitama. Ehitati ja ehitati, algne eelarve ületati juba neljakordselt, kuniks paari aasta eest tuli teade, et raha pole ja kahe hoone, sh etenduskunstide oma, ehitamine peatatakse lõplikult. Mõne aasta eest avati siiski need hooned, mis valmis said. Kõigest sellest, mis paberil suurejooneline tundub, ei ole reaalsuses suurt midagi järel. Reaalsus on pigem õõvastava vormiga. Kõledusaste meenutab, mida kunagi Santiago külje all asuvas hiiglaslikus albergide kompleksis Monte de Gozos tundsin.

Sõnaga- kogu kultuurilinnaku välimus, taust, teadmine, kuidas pea kõik Santiago elanikud seda vihkavad või vähemasti eemale hoiavad, teeb selle kokkuvõttes vähemasti minu meelest ikkagi üheks Santiago eripärasemaks vaatamisväärsuseks. Ükski kohalik seda tõenäoliselt küll ei soovita ja meie sattusime sinna lõpuks (ehkki olin ka eelmistel kordadel Santiagos mõelnud, et mis sildid need on ja kuhu need juhatavad...) ainult tänu kohaliku eesti tüdruku Sireti soovitusele. Ahjaa, sissesõidutee Cidade da Culturani näeb juba praegu välja nagu aastakümneid tühjalt seisnud hoonete puhul. Ega vist liialt neid hooneid ka kasutata. Tõsi, seal on camino ajaloost näitus ja on raamatukogu.

Linnas läksime hilisele õhtusöögile, sihtkohaks minu suur lemmik Santiagos- O Curro da Parra. Isegi hirmus valiv V on rahul. Järelikult peab hea olema.