23.06 Santa Catalina – Acebo

La Cruz de Ferro 

Täna on ilus mägine maastik. Selline, mis on huvitav, aga turnimine ei tapa. Samas häirisid täna mingisugused imelikud asjad. Nt hispaanlastest „camino-turistid“ ehk siis kamp pisikeste kotikestega inimesi, kellega kaasnes ühest punktist teise sõitev auto. Ma tean, et caminot teebki igaüks erinevalt ja see on ka üks võimalus, aga kuidagi juhtus nii, et nad jäid pidevalt jalgu ja lõugasid muudkui ja… Minu kohta muidugi midagi väga head ei ütle, et nii mõtlen, aga whattodo.

Hipivärk!

Hipikoer!

Teele jäi ka üks huvitav, ütleme, hipioaas, Manjarin (oli vist selline nimi?) – seal müüakse erinevat nänni ja see toimib ka albergina (dušši pole, väli-wc). Kannab endas huvitavat hingust.

Viimased kilomeetrid sisaldasid lõputut mäest alla turnimist. Donativo-albergi ees kohtasin üht toredat neiut. Pakkusin talle šokolaadi, tema keeras mulle jällegi suitsu. Umbes viis minutit hiljem selgus, et tema ongi see eestlanna, kellest eile kuulsin. Tegelikult on ta küll vene juurtega ja ütleb, et ei tunne end eesti keele osas ülearu kindlalt, seega rääkisime enamjaolt inglise keeles. Ta peatub juba päris mitu päeva ainult annetuspõhistes kohtades, sest raha on otsas ja raha on kuskil…teel.

Viktoria

Mälestusmärk hukkunud jalgratturile

Ma olen vahepeal omandanud peaaegu täiusliku oskuse narilt graatsilise gasellihüppega maha karata, nii et maandumist peaaegu kuuldagi pole. Üles saan sama edukalt. Sellised väikesed rõõmud.

Meenus, et eile seal paradiisilaadses kohas rääkisin ühele tüdrukule kahest camino-eeslist. „Donkey“ asemel kuulis ta „monkey" ja oli segaduses. Püüdsime seepeale ette kujutada, kuidas võiks teha caminot ahviga. Täna pärast suurepärast ühist õhtusööki (itaalia palverändurite kokatud tuunikalapasta) hakkas üks palverändur mustkunstitrikke tegema. Muuhulgas selgus, et ta reisib käpiknukuga, kes on… otseloomulikult ahv.

24.06 Acebo – Pieros

Hommikul jätkus tee Ponferrada poole. Imeilus mägine tee, aga põlv hakkas üle paari päeva taas valu tegema. Aga loomulikult ei ole siin olemas probleemi, mida ei annaks ibuprofeeniga lahendada.

…

Meenus üks tuttav Tallinnast, kes oli kuskilt kuulnud, et avatud veinipudelisse tuleb lusikas pista, sest nii on...hea. (vrd hõbelusikas ja vahuvein)

Minust JOOKSID mägedes kaks palverändurit mööda. Jajah, kottidega ja puha. Bloody hell.

…

Ponferrada on veider linn. Ilus vanalinn on läbi põimitud jõledate kõrgete kortermajadega.

Camponaraya – linna piiri ääres on Bierzo veinitehas (nimetatakse seda nii?). Seal on ühtlasi väike veinipoeke, kus saab 1,5euro eest veini mekkida ja pinchot (siinse kandi vaste tapasele) peale hammustada. Peatume Viktoriaga seal, Allister, Ziggy ja Andrei läksid edasi. Nende kaotus. Suurepärane koht! Nii suurepärane, et lõin endale ise templi credenciali ja tegin seda muidugi valepidi. Ostsin kaks pudelit kaasa. Ühe endale, teise Viktoriale – 2,20 tkk. Viktoria ettepanekul tegime tema oma kohe lahti. Järgnevad 7 km läksid hoolimata lõõskavast päikesest kiiresti ja lõbusalt.

Alberg, kus peatume, kuulub taimetoitlastele, seega on siin ühised taimetoiduõhtusöögid. Esimene roog – punane (marineeritud?) paprika ja keedetud muna sektorid. Teine – cous-cous rosinate, porgandi ja ee…veel millegagi. Mõnus värk. 

25.06 Pieros – O’Cebreiro

Hommik oli aeglane ja piinarikas. Eine Villafrancas (juba teine sel teel) äratas üles ja oli ka viimane hetk – kohe pärast seda sai hakata mõnuga mägesid võtma. Viktoria jäi VIllafrancasse – raha, mida ta ootas, polnud veel üle tulnud, seega jäi ta wifi-alasse olusid selgitama. Jätsin talle igaks juhuks natuke raha ja asusin teele. Ilus, aga raske teekond. Nii üles- kui allamäge. Krõbistan jälle mõnuga valuvaigisteid.

Mägedele järgneb mitu kilomeetrit kiirteid. Lõunastan miskises hiiglaslikus rekkameeste söögikohas – kahtlemata vaheldus armsatele külabaaridele.

Kui parajasti poolsurnult Herreriasse jõudnud olin ja aru pidasin, kuidas veel kolm km järgmise külani kõndida jõuan, hüüdis üks mees inglise keeles, et kas ma ei tahaks mäe otsa ratsutada. Leidsin, et vaimukas mõte ja kõndisin edasi. Ja siis jalutasin tagasi ja uurisin, et mis-kes ja palju maksab ja sõitsin mäe otsa juba hobusega. Ehk siis plaanitud 3 km asemel 9 km. Mu põlved tänavad mind selle otsuse eest, istmik mitte nii väga. Üles ratsutasid ka kaks umbes minuvanust poissi – ameeriklane Phil ja inglane Matthew. Milline kogemus see on – ühest küljest väike hirm, samas teadmine, et millegi pärast ei ole tarvis karta, sest need hobused tunnevad teed suurepäraselt. Ja võimalus tegelikult ka vaadet nautida. Tavapäraselt on selliste tõusude puhul hingeldamise ja mäe kirumisega nii palju tegemist, et ei jõua nagu eriti. Ja igavene dilemma – kumb on hullem, kas tõus või langus? Tõus võtab rohkem võhmale, langus lõhub jällegi jalgu. Üht tehes tundub alati, et just see on hullem. Sõnaga, hobused juhtusid ja see oli äge, isegi siis, kui nad kõndisid mitte millegi kõrval ja ma kujutlesin vaimusilmas, kuidas hobune osutub hoopis suitsiidihobuseks ja viskub koos minuga kuristikku.

O’Cebreiro on ilus linnake, aga suurt midagi peale palveränduritele mõeldud asutuste siin paraku enam ei ole. Samas ei maksa alahinnata vaadet mäetippudele ja imelist päikeseloojangut. Viimased hommikud jällegi on muide sellised, et kuu ja päike vahivad teineteisega mitu tundi tõtt. Üks naine rääkis, kuidas ta pärast seda mitu päeva kõikjal kuid ja päikeseid nägi.

Üks hiina juurtega ameerika poiss kurdab muret. Nimelt pidavat viimne kui üks caminot tegev asiaat temaga juttu alustada. Seejuures igaüks omas keeles.

Kaks parempoolset poissi ratsutasid koos minuga, vasakul on nende sõbrad

Õhtusöögiks haakisin end sappa poistele, kellega koos üles ratsutasin. Neil oli lisaks oma suurem seltskond, kellega nad suurema osa ajast koos reisivad. Mõtlesin korraks kadedusega, et nii tore on ju (uute) sõpradega sel moel aega veeta ja ühtlasi suuremates linnades pidutseda jne. Aga kui ma nüüd mõtlen, kas see on see, mida ma tegelikult siin teha tahaksin, siis vastus on ilmselt ei. Ma ei pea ju üksi kõndima ja ma ei pea ka nii pikki distantse läbima nagu ma teen. Kui ajast puudu jääb, saaksin alati bussiga sõita. Seda enam, et Santiagost saadav teekonna läbimist tõendav compostela ei ole minu jaoks ülearu oluline, üks selline on mul juba kodus olemas.  Aga ma TAHAN seda nii teha. Väikesed eneseületused. Kunagi ei või kindel olla, milline õhtu olema saab, sest ei tea, mis inimesed ees ootavad.

26.06 O’Cebreiro – San Mameda

Paar km päras O'Cebreirot

Pärast paari tundi kõndimist leidsin avatud baari, kus hommikust süüa. Mingil põhjusel otsustas selle omanik, et ta ei taha minu käest raha. Kas ma näen välja kuidagi eriti vaene või räsitud? Aga see juhtus just sel hetkel, kui olin Andreile kurtnud, et Prantsuse teel on ilmselgelt liiga palju inimesi. Nii palju, et kohalikud ei saa enam endale liigset spontaansust lubada. Seega olin väga mõnusalt üllatatud. Mitte raha kui sellise kokkuhoiu, aga just sellise žesti pärast.

Vaadete üle ei saa jätkuvalt kurta

Täna kohtasin teel ka vanaprouat, kes oli küpsetanud hunniku pannkooke ja pakkus neid mööduvatele palveränduritele suhkruga ülepuistatuna. Seejärel küsis annetust. Samas, miks mitte. Galicia ei ole just Hispaania rikkaim piirkond ja miks mitte teenida mingisugustki lisaraha palverändurite arvelt? Se
da enam, et pannkoogid on tegelikult ju hirmus toredad. Otsustasin nii ja naeratasin hommik otsa idioodi kombel.

Andrei kurdab, et on juba ligi nädalakese kõndinud murtud ribiga. Mingi redelita narivoodi süü. Ja ta ei taha arsti juurde minna, sest arvab, et arst käsiks tal puhata, aga tal ei ole puhkamiseks aega.

Tänase koondnimetus võiks olla „juhtumisi loomadega“. Hommikut alustasin sellega, et mulle tuli vastu lehmakari, kõigil ähvardavad sarved peas. Mitte, et ma neid pahatahtlikkuses kahtlustaksin, aga… Mis siis, kui mõni neis on uudishimulik ja pöörab pead? Ja selle käigus olengi nagu möödaminnes šašlõkivardasse pistetud? Ühes väikeses külakeses üritas minuga sõprust sobitada jällegi üks suur (ilmselt noor) koer. Küll uudistas ta mu kõndimiskeppi ja püüdis seda haugata, küll katsetas käe limpsimisega. Veel hiljem eskortisid mind nii kilomeetri jagu kaks hiiglaslikku peni. Ühtki küla polnud läheduses, ühtki inimest polnud läheduses. Kujutlesin, kuidas nad on miskised kujumoondajad ja kohe-kohe muunduvad nad minu ees näiteks bandiitideks. Aga ei muundunud. Mina keerasin teelt ära, nemad vaatasid veel korraks hüvastijätuks ja jätkasid oma teed.

Pärast 36 km-st kõnnakut jõudsin San Mameda albergi. Tegemist on albergide taevaga. Mõnus rahulik atmosfäär, aias paterdavad ringi pardid, kõikjal on mõnusad toolid (lamamistoolid, kiiktoolid, lihtsalt toolid). Klaver. Isegi jõusaaliratas oli nurka paigutatud.  Kohv, tee, küpsised ja müsli on vabalt võtmiseks. Hind on pisut kallim kui tavaliselt – 10 eurot, aga koht on seda enam kui väärt.  Hommikusöök on siin muide hinna sees. Siin on taas kord õhtusöök taimetoitlastele, aga see on vist kõige parem õhtusöök seni. Suurepärane Galicia supp, armastusega tehtud Hispaania omlett (jap, mune ja kartulit pannile lüüa on võimalik väga erinevatel moodustel, isegi kui lõpptulemus täpselt ühesugune välja näeb), quiche, salat. Magustoiduks Santiago kook (lihtne magus pähklitega kook, aga jällegi – siin on see hoolimata lihtsusest nii palju parem kui nt eelmisel õhtul O’Cebreiros) ja puuviljad. 

27.06 San Mameda – Gonzar

                                      

Mõnel päeval kõndimine lihtsalt ei edene ja täna on üks neist. Teed viivad viimastel päevadel läbi lehmakarjade ja lehmakookide. Mul on teatavaid kahtlusi, et see lõhn ei pruugi enam kunagi mu sõõrmeist kaduda.

Mõni üksik palverändur veab asju hoopis rakmetega järel

Näen vist jätkuvalt vaene ja/või vigane välja, eilne tasuta-lõunad-on-olemas tendents jätkub. Külakeses, mille nime ma ei mäleta, aga mille ametlik elanike arv olevat vaid üks, annab baarmen mulle tasuta kohvi. Teel kohtan pärast seda vanemat Texase paarikest, kes on hirmus toredad. Mul on küll teatud kahtlusi, et teatud teemavaldkondads ei maksaks torkima hakata- suhtuvad väga negatiivselt immigratsiooni-temaatikasse, kutsuvad Barack Obamat so-called-presidendiks jms. Jalutan nendega Portomarinini (esimene järv teel?!), kus nad kutsuvad mind lõunastama ja ei luba mul enda eest maksta.

Team Texas vasakul

Teel satume aga päris koledale vaatepildile. Võtame parajasti päris järsku langust, kui näeme jalgrattureid järjest möödumas ja arutame, kui ohtlik see on, kui nad ei võta tempot maha. Nii nende kui jalgsi kõndivate palverändurite jaoks. Juba järgmisel hetkel on üks jalgratturineiu pikali käinud. On šokis ja nutab, põlved ja küünarnukid on korralikult katki. Asja ei tee ilmselt väga palju lihtsamaks see, et tee on pisikesi kivikesi täis, mis on nüüd omakorda haavades.

Albergist, kuhu jõuan, leian meedikutest vanematega Arizona pere, keda Santo Domingos kohtasin. Selgub, et nad on olnud sunnitud muid transpordivahendeid kasutama, sest peretütre jalgadel olevate villide tõttu tekkis tema jalga infektsioon. Pereisal on jällegi üks põlv töötamast lakanud.

Olen viimastel päevadel läbinud nii pikki vahemaid, et mulle hakkab tunduma, et jõuaksin ajaliselt ka Santiagost Finisterrasse kõndida. Niisiis otsustan homme järjekordse ca 40km-se päeva teha. Kuivõrd olen jõudnud viimase saja kilomeetri alasse, kus on juba väga palju palverändureid (enamik Hispaanlasi teevad läbi just viimased 100km, mis on compostela saamiseks vajalikud), siis leian, et pikka päeva tehes oleks ilmselt vajalik esimest korda albergis koht broneerida (era-albergides on see enamasti võimalik) ja palun ühelt hispaania keelt rääkivalt hollandi tüdrukult abi.

Jätan õhtusöögi vahele (mina!) ja kaon ära magama.

28.06 Gonzar – Castaneda

Vaatan endale varakult välja „motivatsioonipeatused“, st sihtpunktid kohvikutega, et oleks jõudu (ka vaimselt) kõndida. Melidest ostan lisaks ka maasikaid ja arbuusilõigu. Olin juba lootust kaotamas, et siit maasikaid leian! Hispaania maasikad ja kurgid on Eestis küll kõikjal, aga siin pole ma peaaegu kuu jooksul näinud ei üht ega teist. Lõunastan metsas kännu otsas. Inimesed jalutavad mööda ja soovivad head isu. Mõne aja pärast ronib mu selja tagant võsast üks mees välja, soovib ka head isu ja läheb oma teed. Hm…

Satun ühele neist donativodest, kus on erinevat kraami, aga mitte ühtki inimest, kes jälgiks, kes kui palju annetab. Sellel on silt „This is the true spirit on the road“ ja palve mõned sendid jätta. Jätsin. Donativod tekitavad minus alati segadust. Ma ei tea, palju raha oleks mõistlik jätta. Ühest küljest on finantsid napid, teisalt tundub, et saan tee lõpuni hakkama (okei, koduste abiga, kes pisut juurde saatsid, aga siiski). Olen siiani püüdnud teha nii, et jätta rohkem, kui üks või teine asi minu meelest poes võiks maksta, aga vähem, kui seesama asi baaris kohvikus maksaks.

Võtsin seekord sidrunikeeksi – olin sellest helgeid mõtteid veeretanud alates hetkest, kus kohvikus kõhu nii täis sõin, et letil kutsuvalt seisev kook enam nii kutsuv ei tundunud. 

29.06 Castaneda – Santiago

Irooniline – ööbisin albergis, kus on ainult neli inimest toas ja just minu kohal naisterahvas norskas nagu traktor ja samas ärkas 5:30 nagu naksti üles ja nagistas-ragistas nõnda, et ärkasin ka mina. Samas askeldas ta nii kaua, et teele asusin lõpuks esimesena mina. Ligi tund aega pimedas kõndimist. Ma i ole nõus nendega, kes ütlevad, et varakult ärkamine ja kõndimine on mõttetu, sest sa ei näe hämaras piisavalt ja ei saa ümbritsevast elamust. Vastupidi, kui kõndida üksi, saab sellest just sellise ilu- ja hirmuseguse kogemuse, et vähe pole.

Lubasin endale täna kaks hommikusööki ca tunniste vahedega.  Viimastel päevadel on mind tabanud metsik isu paksu võikorra all ägavate röstsaiade vastu. Ma ei ole elus kunagi varem paksu võikihti sallinud.

Kilomeetrid kulusid just nii aeglaselt, kui karta võis. Parajalt kuum ilm ka, põnev üles-alla turnida mööda igasuguseid seksikaid maastikuvorme. Jalad ca 40 km-st kõnnakust ribadeks, keel vestil, jõudsin lõpuks Santiago külje alla Monte del Gozole. Peaks justkui rõõmu mägi olema, aga kui plaanitud albergi, st 400-kohalisse hoonete kompleki jõudsin, osutus see kogemus millekski sarnaseks, mida Cirunast läbi kõndides tundsin. Mägi on buldooseriga siledaks lastud ja siis lademetes 8-kohalisi majakesi täis ehitatud. Territoorium on hiiglaslik ja sisaldab teoreetiliselt poode, restorane, kohvikuid jms.  Reaalselt oli avatud üks hiigelsuur kohvik, kus istus nii umbes täpselt kolm inimest. Liikumas võis näha veel paari inimest. Leidsin receptioni küll üles, aga tundsin end liiga veidralt ja otsustasin pigem veel poolteis km kõndida. Kujutasin seda kohta nagu mõnd natside poolt tublidele töölistele suvekuurortiks ehitatud ja siis mahajäetud kohta või... Ma ei oska kirjeldada, aga selline mahajäetuse hõng ja paar inimest hiiglaslikul territooriumil… see oli kuidagi õõvastav.

Mõnikord tekib tunne nagu oleks tee Santiagosse omamoodi surnuaed. Järjest tihedamalt näen riste/mälestusmärke inimestele, kes on teel surnud – autoõnnetused, haigused (südamerabandused, insuldid…). Täna nägin võrdlemisi uut mälestusmärki – 52-aastasele naisele, kes lõpetas oma teise camino ja suri Santiagos rahulikult une pealt. Ilmselt sugugi mitte kõige hullem variant elust lahkumiseks.

Peatun lõpuks Santiago äärel asuvas 80-kohalises albergis, mis ei ole ka ülearu seksikas, aga ei tekita ka kummituslaeva tunnet. Valisin omaette õhtustamiseks itaalia söögikoha, mis osutus kalliks ja kehvaks (taas kord ettekandja-baaridaam-kokk ühes isikus), aga samas ei oleks ma enam üht järjekordset alati sarnase valikuga pilgrim menu’d tahtnud.

Ahjaa, kui restorani seinal on silt „We speak English“, siis selle kogemuse kohaselt tähendab see peamiselt seda, et ettekandja on võimeline mõnest üksikust ingliskeelsest sõnast ar saama, aga ei suuda ise ühtki sõna öelda.

Santiagosse jõudmine teeb mind pigem nukraks – ma ei tea miks, aga mingi vastumeelsus on kogu selle kogunemise vastu. Teadmine, et peaks justkui hirmus rõõmus olema, süvendab nukrust. Ja eks ma olen pisut üksildane ka viimaste päevade kiire tempo tõttu. Minus võib muidugi praegu kõneleda pigem täna maha kõnnitud maa ja väsimus, füüsiline ja vaimne kurnatus.

Homme juba Finisterra poole!

30.06 Santiago – Negreira

Jalutan läbi hommikuse Santiago. Kiire hommikueine, siis palun endale turismiinfost nimekirja teel olevate albergide ja linnakestega, et mul oleks teel umbmääranegi aimdus, kus parajasti asun.

Tänane tee on väga ilus, üles-alla turnimine (eukalüpti?)metsades, ilusad väikesed linnakesed… Ühtlasi on väga palav ja isegi mõni km enne Negreirat tehtud õlle- ja salatipaus imeilusa vaatega kosele ei aita kauaks.

Kui Negreira teise otsa jõuan või noh, õigupoolest linnast välja, ja selgub, et munitsipaalalber on juba täis, hakkasin tagasi linna kõndides lihtsalt nutma. Ei, mitte midagi traagilist ja teadsin, et alberge peab veel olema, aga väsimus tõi eneselegi ootamatu reaktsiooni.

Üht järjekordset ristilöödud Jeesuse kuju vaadates tuli meelde, kuidas loomaarst Dieter seletas, et jap, dokfilmides väidetakse ehk tõesti, et käelabasid pidi inimese ristilöömine on keeruline, sest käed ei taluvat seda survet, aga tema on lehmade peal katsetanud ja kudesid lõikunud ja teab öelda, et sellised koed on tegelikult päris vastupidavad.

01.07 Negreira – Olveiroa

Lesin narivoodi alumisel korrusel. Paar hetke enne kirjutama hakkamist olin veel ametis oma jalataldade ja varvastega. Camino-rituaal – kreemitad jalad hoolega sisse (pärast dušši, loomulikult. Ilma ei tahaks iseenda jalgu puudutada, ausalt.), masseerid, uurid valusamaid kohti, uusi ville ja neid, mis juba paranevad ja üritad jalalabasid igas suunas väänata, et need järgmisel päeval oma ülesandega toime tuleks. Üle oma varvaste kiigates nägin järgmises voodis täpselt sama toimumas, lihtsalt peegelpildis. Ilus
.

Mitte nii seksikas seik seoses jalgadega – apteekides võib siin mõnikord näha vanemaid mehi naiste sidemeid ostmas. Panevad need oma matkasaabaste sisse…

Täna kogesin camino-kriisi. Camino-crisis. Sellise mõiste tõi minu teadvusse Steffan, kes oli seda ühel päeval kogenud, viskas seepeale kõndimiskepid minema, jäi ühe puu alla istuma ja mõtles, et edasi ta enam ei liigu. Üks leedukas tiris ta sealt minema ja veetis ülejäänud päeva temaga.

Ma ei jäänud küll pidama ja midagi ära ka ei visanud, aga see oli vaid sellepärast, et teadsin, et muidu ei jõuaks ma mitte kunagi kuhugi. Jääksin igaveseks üksildastele radadele erinevate lehmalautade vahele… Ühtlasi esimene kord teel, kus hetkeks tõsimeeli taksole või bussile mõtlesin. Oleks see vast lõbus – anda alla üks päev enne (maailma) lõppu.

Ahjaa, mul on tee algusest olnud segadus kohalike mustade ussikestega. Esiteks pole mul aimugi, kes nad sellised on (mutanteerunud ja kodust ilma jäänud teod?), teiseks ei mõista ma, mis nad koguaeg tee peal roomates teevad – flegmaatiliselt suitsiidsed tegelased?

Albergi-koerakesed

Nii palju horreosid ühes kohas korraga vist näinud ei olegi.

02.07.2013 Olveiroa – Finisterra

Mõtlen siin, et siin oldud aja peale peaksin mägedest üles-alla kalpsama nagu gasellike, aga reaalsus on ikkagi pigem kašelotikese moodi. Nii et tänase tõus-tõusus kinni maastiku üle ma ülearu rõõmus ei olnud, kuniks – tadamm, ühel hetkel hakkas paistma ookean! Sealsamas mäeserval istus ameerika poiss Sam, silmis õrn pisaravärelus ja mõtles elu ja ilu üle. Ma väga pikalt mõtlema ei jäänud – ca 17-18 km oli veel minna, et see ookean oma isikliku varbakesega järele katsuda. Viimased kolm kilomeetrit jalutas mulle vastu Heiki.

Läksime ilma minu kotti ära panemata (hotellituba! Täitsa oma tuba! Mitte ühtki nari enam!) lõunat sööma. Lõunalauale toodi kurja kala kõlaga angler-fish (kõlab ju nagu angry fish?). Ma ei tea, kes ta eesti keeles olla võiks, aga seinal rippuvalt pildilt võis näha, et kui selline mölakas kuskil vastu ujuks, siis ehmataks ära küll. Aga ohututeks tükkideks hekseldatuna maitses hästi.

Tuletorn

Kott hotellituppa pandud, astusime 3,5 km Finisterra tuletorni juurde. Jeerum, ilma kotita on ikka nii palju lihtsam kõndida! Võluv koht. Kui turistinännist mööda vaadata/astuda, jõuabki kaljule, kus võib vabalt valida istumiseks mõne sellise kivi, kust ainus vaade avaneb lõputule ookeanile, mis kuskil määramatus kauguses taevaga üheks saab.

Otsustasin, et tava – Finisterras reisikraamist millelegi tuli otsa pista – vajab järgimist. Sobilik ka tava ajaloo koha pealt – kui vanasti pistsid voodimutukatest ja igasugustest muudest elukatest läbi näritud palverändurid Finisterras kogu kraami põlema, siis noh – ma kohtasin ju teel ka voodimutukaid! Kuigi loodan, et sain neist ka lahti ja päris kõike põletada nagu ei tahaks.  Panime mu maikale tule otsa. Hirmus hästi põles. Ma ei ole päris kindel, kas ma tahan teada, millest see tehtud oli.

Põleb!

Kohtasin maailma lõpus ka naist, kellega San Mamedas pikalt juttu rääkisime. Ta oli kirjutanud midagi paberile ja plaanis seda põletada, aga ei saanud seda kuidagi põlema. Olukorda tõttas päästma rüütel välgumihkliga Heiki näol. Tema arvas küll hoopis seda, et paber on mõeldud tulehakatuseks ja oleks esimese hooga hoopis abivajaja käes olnud koti põlema pistnud…