29.06 Castaneda – Santiago

Irooniline – ööbisin albergis, kus on ainult neli inimest toas ja just minu kohal naisterahvas norskas nagu traktor ja samas ärkas 5:30 nagu naksti üles ja nagistas-ragistas nõnda, et ärkasin ka mina. Samas askeldas ta nii kaua, et teele asusin lõpuks esimesena mina. Ligi tund aega pimedas kõndimist. Ma i ole nõus nendega, kes ütlevad, et varakult ärkamine ja kõndimine on mõttetu, sest sa ei näe hämaras piisavalt ja ei saa ümbritsevast elamust. Vastupidi, kui kõndida üksi, saab sellest just sellise ilu- ja hirmuseguse kogemuse, et vähe pole.

Lubasin endale täna kaks hommikusööki ca tunniste vahedega.  Viimastel päevadel on mind tabanud metsik isu paksu võikorra all ägavate röstsaiade vastu. Ma ei ole elus kunagi varem paksu võikihti sallinud.

Kilomeetrid kulusid just nii aeglaselt, kui karta võis. Parajalt kuum ilm ka, põnev üles-alla turnida mööda igasuguseid seksikaid maastikuvorme. Jalad ca 40 km-st kõnnakust ribadeks, keel vestil, jõudsin lõpuks Santiago külje alla Monte del Gozole. Peaks justkui rõõmu mägi olema, aga kui plaanitud albergi, st 400-kohalisse hoonete kompleki jõudsin, osutus see kogemus millekski sarnaseks, mida Cirunast läbi kõndides tundsin. Mägi on buldooseriga siledaks lastud ja siis lademetes 8-kohalisi majakesi täis ehitatud. Territoorium on hiiglaslik ja sisaldab teoreetiliselt poode, restorane, kohvikuid jms.  Reaalselt oli avatud üks hiigelsuur kohvik, kus istus nii umbes täpselt kolm inimest. Liikumas võis näha veel paari inimest. Leidsin receptioni küll üles, aga tundsin end liiga veidralt ja otsustasin pigem veel poolteis km kõndida. Kujutasin seda kohta nagu mõnd natside poolt tublidele töölistele suvekuurortiks ehitatud ja siis mahajäetud kohta või... Ma ei oska kirjeldada, aga selline mahajäetuse hõng ja paar inimest hiiglaslikul territooriumil… see oli kuidagi õõvastav.

Mõnikord tekib tunne nagu oleks tee Santiagosse omamoodi surnuaed. Järjest tihedamalt näen riste/mälestusmärke inimestele, kes on teel surnud – autoõnnetused, haigused (südamerabandused, insuldid…). Täna nägin võrdlemisi uut mälestusmärki – 52-aastasele naisele, kes lõpetas oma teise camino ja suri Santiagos rahulikult une pealt. Ilmselt sugugi mitte kõige hullem variant elust lahkumiseks.

Peatun lõpuks Santiago äärel asuvas 80-kohalises albergis, mis ei ole ka ülearu seksikas, aga ei tekita ka kummituslaeva tunnet. Valisin omaette õhtustamiseks itaalia söögikoha, mis osutus kalliks ja kehvaks (taas kord ettekandja-baaridaam-kokk ühes isikus), aga samas ei oleks ma enam üht järjekordset alati sarnase valikuga pilgrim menu’d tahtnud.

Ahjaa, kui restorani seinal on silt „We speak English“, siis selle kogemuse kohaselt tähendab see peamiselt seda, et ettekandja on võimeline mõnest üksikust ingliskeelsest sõnast ar saama, aga ei suuda ise ühtki sõna öelda.

Santiagosse jõudmine teeb mind pigem nukraks – ma ei tea miks, aga mingi vastumeelsus on kogu selle kogunemise vastu. Teadmine, et peaks justkui hirmus rõõmus olema, süvendab nukrust. Ja eks ma olen pisut üksildane ka viimaste päevade kiire tempo tõttu. Minus võib muidugi praegu kõneleda pigem täna maha kõnnitud maa ja väsimus, füüsiline ja vaimne kurnatus.

Homme juba Finisterra poole!