Vaatan endale varakult välja
„motivatsioonipeatused“, st sihtpunktid kohvikutega, et oleks jõudu (ka
vaimselt) kõndida. Melidest ostan lisaks ka maasikaid ja arbuusilõigu. Olin
juba lootust kaotamas, et siit maasikaid leian! Hispaania maasikad ja kurgid on
Eestis küll kõikjal, aga siin pole ma peaaegu kuu jooksul näinud ei üht ega
teist. Lõunastan metsas kännu otsas. Inimesed jalutavad mööda ja soovivad head
isu. Mõne aja pärast ronib mu selja tagant võsast üks mees välja, soovib ka
head isu ja läheb oma teed. Hm…
Satun ühele neist donativodest, kus on erinevat
kraami, aga mitte ühtki inimest, kes jälgiks, kes kui palju annetab. Sellel on silt
„This is the true spirit on the road“ ja palve mõned sendid jätta. Jätsin.
Donativod tekitavad minus alati segadust. Ma ei tea, palju raha oleks mõistlik
jätta. Ühest küljest on finantsid napid, teisalt tundub, et saan tee lõpuni
hakkama (okei, koduste abiga, kes pisut juurde saatsid, aga siiski). Olen
siiani püüdnud teha nii, et jätta rohkem, kui üks või teine asi minu meelest
poes võiks maksta, aga vähem, kui seesama asi baaris kohvikus maksaks.
Võtsin seekord sidrunikeeksi – olin sellest helgeid
mõtteid veeretanud alates hetkest, kus kohvikus kõhu nii täis sõin, et letil
kutsuvalt seisev kook enam nii kutsuv ei tundunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar