Lesin narivoodi alumisel korrusel. Paar hetke enne
kirjutama hakkamist olin veel ametis oma jalataldade ja varvastega.
Camino-rituaal – kreemitad jalad hoolega sisse (pärast dušši, loomulikult. Ilma
ei tahaks iseenda jalgu puudutada, ausalt.), masseerid, uurid valusamaid kohti,
uusi ville ja neid, mis juba paranevad ja üritad jalalabasid igas suunas
väänata, et need järgmisel päeval oma ülesandega toime tuleks. Üle oma varvaste
kiigates nägin järgmises voodis täpselt sama toimumas, lihtsalt peegelpildis.
Ilus
.
.
Mitte nii seksikas seik seoses jalgadega –
apteekides võib siin mõnikord näha vanemaid mehi naiste sidemeid ostmas.
Panevad need oma matkasaabaste sisse…
Täna kogesin camino-kriisi. Camino-crisis. Sellise mõiste tõi minu teadvusse Steffan, kes oli
seda ühel päeval kogenud, viskas seepeale kõndimiskepid minema, jäi ühe puu
alla istuma ja mõtles, et edasi ta enam ei liigu. Üks leedukas tiris ta sealt
minema ja veetis ülejäänud päeva temaga.
Ma ei jäänud küll pidama ja midagi ära ka ei visanud, aga see oli vaid sellepärast, et teadsin, et muidu ei jõuaks ma mitte kunagi kuhugi. Jääksin igaveseks üksildastele radadele erinevate lehmalautade vahele… Ühtlasi esimene kord teel, kus hetkeks tõsimeeli taksole või bussile mõtlesin. Oleks see vast lõbus – anda alla üks päev enne (maailma) lõppu.
Ahjaa, mul on tee algusest olnud segadus kohalike mustade ussikestega. Esiteks pole mul aimugi, kes nad sellised on (mutanteerunud ja kodust ilma jäänud teod?), teiseks ei mõista ma, mis nad koguaeg tee peal roomates teevad – flegmaatiliselt suitsiidsed tegelased?
 |
| Albergi-koerakesed |
 |
| Nii palju horreosid ühes kohas korraga vist näinud ei olegi. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar