30.06 Santiago – Negreira

Jalutan läbi hommikuse Santiago. Kiire hommikueine, siis palun endale turismiinfost nimekirja teel olevate albergide ja linnakestega, et mul oleks teel umbmääranegi aimdus, kus parajasti asun.

Tänane tee on väga ilus, üles-alla turnimine (eukalüpti?)metsades, ilusad väikesed linnakesed… Ühtlasi on väga palav ja isegi mõni km enne Negreirat tehtud õlle- ja salatipaus imeilusa vaatega kosele ei aita kauaks.

Kui Negreira teise otsa jõuan või noh, õigupoolest linnast välja, ja selgub, et munitsipaalalber on juba täis, hakkasin tagasi linna kõndides lihtsalt nutma. Ei, mitte midagi traagilist ja teadsin, et alberge peab veel olema, aga väsimus tõi eneselegi ootamatu reaktsiooni.

Üht järjekordset ristilöödud Jeesuse kuju vaadates tuli meelde, kuidas loomaarst Dieter seletas, et jap, dokfilmides väidetakse ehk tõesti, et käelabasid pidi inimese ristilöömine on keeruline, sest käed ei taluvat seda survet, aga tema on lehmade peal katsetanud ja kudesid lõikunud ja teab öelda, et sellised koed on tegelikult päris vastupidavad.