Hommik oli aeglane ja piinarikas. Eine Villafrancas
(juba teine sel teel) äratas üles ja oli ka viimane hetk – kohe pärast seda sai
hakata mõnuga mägesid võtma. Viktoria jäi VIllafrancasse – raha, mida ta ootas,
polnud veel üle tulnud, seega jäi ta wifi-alasse olusid selgitama. Jätsin talle
igaks juhuks natuke raha ja asusin teele. Ilus, aga raske teekond. Nii üles-
kui allamäge. Krõbistan jälle mõnuga valuvaigisteid.
Mägedele järgneb mitu kilomeetrit kiirteid.
Lõunastan miskises hiiglaslikus rekkameeste söögikohas – kahtlemata vaheldus
armsatele külabaaridele.
Kui parajasti poolsurnult Herreriasse jõudnud olin
ja aru pidasin, kuidas veel kolm km järgmise külani kõndida jõuan, hüüdis üks
mees inglise keeles, et kas ma ei tahaks mäe otsa ratsutada. Leidsin, et
vaimukas mõte ja kõndisin edasi. Ja siis jalutasin tagasi ja uurisin, et
mis-kes ja palju maksab ja sõitsin mäe otsa juba hobusega. Ehk siis plaanitud 3
km asemel 9 km. Mu põlved tänavad mind selle otsuse eest, istmik mitte nii
väga. Üles ratsutasid ka kaks umbes minuvanust poissi – ameeriklane Phil ja
inglane Matthew. Milline kogemus see on – ühest küljest väike hirm, samas
teadmine, et millegi pärast ei ole tarvis karta, sest need hobused tunnevad
teed suurepäraselt. Ja võimalus tegelikult ka vaadet nautida. Tavapäraselt on
selliste tõusude puhul hingeldamise ja mäe kirumisega nii palju tegemist, et ei
jõua nagu eriti. Ja igavene dilemma – kumb on hullem, kas tõus või langus? Tõus
võtab rohkem võhmale, langus lõhub jällegi jalgu. Üht tehes tundub alati, et
just see on hullem. Sõnaga, hobused juhtusid ja see oli äge, isegi siis, kui
nad kõndisid mitte millegi kõrval ja ma kujutlesin vaimusilmas, kuidas hobune
osutub hoopis suitsiidihobuseks ja viskub koos minuga kuristikku.
O’Cebreiro on ilus linnake, aga suurt midagi peale
palveränduritele mõeldud asutuste siin paraku enam ei ole. Samas ei maksa
alahinnata vaadet mäetippudele ja imelist päikeseloojangut. Viimased hommikud
jällegi on muide sellised, et kuu ja päike vahivad teineteisega mitu tundi
tõtt. Üks naine rääkis, kuidas ta pärast seda mitu päeva kõikjal kuid ja
päikeseid nägi.
Üks hiina juurtega ameerika poiss kurdab muret.
Nimelt pidavat viimne kui üks caminot tegev asiaat temaga juttu alustada.
Seejuures igaüks omas keeles.
 |
| Kaks parempoolset poissi ratsutasid koos minuga, vasakul on nende sõbrad |
Õhtusöögiks haakisin end sappa poistele, kellega
koos üles ratsutasin. Neil oli lisaks oma suurem seltskond, kellega nad suurema
osa ajast koos reisivad. Mõtlesin korraks kadedusega, et nii tore on ju (uute)
sõpradega sel moel aega veeta ja ühtlasi suuremates linnades pidutseda jne. Aga
kui ma nüüd mõtlen, kas see on see, mida ma tegelikult siin teha tahaksin, siis
vastus on ilmselt ei. Ma ei pea ju üksi kõndima ja ma ei pea ka nii pikki
distantse läbima nagu ma teen. Kui ajast puudu jääb, saaksin alati bussiga
sõita. Seda enam, et Santiagost saadav teekonna läbimist tõendav compostela ei
ole minu jaoks ülearu oluline, üks selline on mul juba kodus olemas. Aga ma TAHAN seda nii teha. Väikesed
eneseületused. Kunagi ei või kindel olla, milline õhtu olema saab, sest ei tea,
mis inimesed ees ootavad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar