23.05 Santiago

Madalstart hommikust sööma tõi kaasa teadmise, et tarbitavad kofeiinikogused on tõusnud sinnamale, et enne teist cafe con lechet silmad päris lahti veel ei ole. Kuidagi nagu poole peal. Hiinlase unenäo silmad. Palveränduripassid ette näidatud, saime kätte compostelad, mälestus, et jah, tõepoolest on igavene hulk kilomeetreid läbi kirjutatud. Eraldi paberileht ütles lisaks, et Veiko olla maha kõndinud 391 km. Mul tuli seda ja Veiko säravat nägu nähes ka hirmus kiusatus peale, näitasin credenciali ühes templitega veel kord ette ja sain kätte paberi numbriga 1006 (km). Õigupoolest on raske arvata, mis number seal igasuguste eksimiste, ringide ja lõikamistega tegelikult olema peaks, aga minu õndsalt pealiskaudselt õndsa naeratuse juurde passis ilusti.

Veiko jättis hüvasti kõndimiskepiga, mida ennastunustavalt juba päevi meisterdanud oli. Rõõm ajutiste asjade ilust.

Uue öömaja otsingutel põikasime uudishimust sisse katedraali kõrval asuvasse Hotel de los Reyesisse, kus palveränduritele on soodustus, vist protsentuaalselt isegi päris korralik. Ent võib vaid oletada, mis on ühe öö hind originaalis, kui pärast seda päris korralikku soodustust jääb hinnast ikkagi alles 200 eurot. Küll aga puutusime seal kokku jube sümpaatse tegelasega. Jahtisime nimelt üht kohalikku ägedate suupistete valmistajat, kelle pood täna kinni oli. Leti taga ilmutas end mees, kes teadis, millega tegu ja tuli meid isiklikult saatma, et leida teist kohta, kust võiks ehk samu asju leida. Kui Veiko uuris, kas ta tõesti töölt niisama lihtsalt ära saab tulla, vastas härra: “No, worries, I’m the manager” ja jalutas meiega mõnusalt vanalinnas ringi. Pood jäi paraku küll suletuks, aga see ei tundunudki enam oluline.

Vürtsiks ka üks kokkupuude eestlastega. Kõnnime tänaval. Kõrvalt kostub eestikeelne jutt. Kaks neidu ja kaks meest on teel pilgrim office’isse. Mis juhtub? Vastus on, et põhimõtteliselt mitte midagi. Veiko püüab mulle vastu säärt virutada, et vihjata- ära sa jumala eest eesti keeles rääkima hakka! Kui see kahju juba sündinud on, räägib ühtekokku kuuest eestlasest omavahel paari lause jagu juttu täpselt kaks (ehk mina ja üks mees teisest seltskonnast), ülejäänud vaatavad kontori seinu, lage, kinganinasid ja teevad nii kiiresti sääred kui saavad. Isehakanud doktorina diagnoosiksin siin sümptomaatilise eestlane-kohtub-eestlasega-seisundi.

Jody ja Neili taaskohtumine.

Õhtul kohtasin Neili. Õigupoolest nägin teda paar minutit pärast seda, kui minus oli tekkinud veendumus, et äsja talle saadetud sõnum on kasutu, sest ma nagunii näen teda kuskil kohe. Antenn töötab! Ta rääkis, et viimased päevad teel olid üsna üksildased. Yvette ei olevatki Santiagos peatunud, sest ei tahtnud hüvasti jätta. Ja rääkis ka seda, et see überkallis hotell, kus hommikul nuuskimas käisime- tema tõepoolest peatus seal eelmisel aastal ja jõi tookord õhtul 22euroseid džinntoonikuid. Paralleeluniversum.

Ja karu seiklused ka:

Jody composteladega

Jody leidis fännid

Orujo crema- sisuliselt baileys

Orujo väsitas ära

Veiko arvas, et praegune hetk Santiagos ega ka järgmine (kui ta ise üksi Sevillast teele asub) ei pruugi jääda viimasteks siin linnas. Praegu tundub mulle samuti, kuigi pidasin seda oma viimaseks caminoks. Ehkki see võib viimaseks jääda muidugi ka muudel asjaoludel. No näiteks siis, kui teoks peaks saama Veiko nägemus/unenägu, milles ma auto alla jään. See lisandus tema kunagisele nendingule, et küllap ma noorelt suren, kui liiga kiiresti elan. P.S. Kas ma peaksin olema murelik? Või siis igaks juhuks lihtsalt oluliselt kiiremini elama? Kuidas seda tehakse?

Viimase õhtu puhul Santiagos sai vastu võetud otsus, et kiire elamise juurde käivad kahtlemata head tapad. Santiago terviseks!

Öine katedraal

Seekord sedasi. Väike peatus, vaade tagasi ja otse edasi.