6/30/2016

11.05 Granja de Moreruela- Tabara (25 km)

Tee  läheb kaheks. Parempoolne viib Prantsuse teele.

Tüütule asfaldile tõi vaheldust suur-suur jõgi. Kaart rääkis kahest alternatiivsest teest, millest lootsin ilusamat valida ja hakkasin mööda jõe äärt turnima. Umbes kilomeeter hiljem jõudsin kohani, kus vesi nii kõrgele oli tõusnud, et saabaste ära võtmisest piisanud ei oleks. Kõmpisin siis tagasi, parem põlv lollaka valiku peale urisemas. Teised rändurid üldiselt teadsid, et see tee ei ole liiga hea mõte, aga mina polnud taibanud hospitaleralt maad küsida. No ja nüüd taas lõputu asfalt.

Silla järel vasakult peaks teoreetiliselt viima camino, aga ei vii, kui on parasjagu üle ujutatud.

 Tabaras on üks teada-tuntud alberg sel teel. Peab seda palverändur ja hospitalero Jose Almeida. Põhimõte on sarnane mõnede Põhja tee albergidega nagu Güemes ja Pendueles ehk siis tegemist on annetuspõhise albergiga, kus muuhulgas pestakse ära rändurite pesu, pakutakse korralikku õhtu- ja hommikusööki.

Mina, hollandlane Jos ja taanlane Chritoffer tegime lõuna, mille käigus jõime Christofferiga piisavalt veini ka Josi eest, sest no mis sa teed, kui too üldse veini hinnata ei mõista. Ikka pead välja aitama. Ülejäänud päev möödus suuresti ilkudes Christofferi kujuteldava sõbra üle. Paljuräägitud sõber osutus pärast mõnd chupitot siiski päris lihast ja luust Jesperiks. Neil jõudis kohale veidi enne kella kaheksat ja oli hoolimata läbitud teest ikka veel võimeline naeratama ja lolle nalju tegema. Õhtusöögist kuuldes nägi ta juba täitsa elus välja.

Vahepeal oli Veiko Münchenis läbi teinud endale üsna iseloomulikud seiklused, mis muuhulgas tähendasid lennukist maha jäämist. Kuidagi õnnestus tal uue lennu, rongi ja takso abil siiski end enne öö hakku Tabarasse kohale saada. Teda ühtäkki siin näha tundus uskumatu. Nagu mingisugune teine maailm oleks korraga sellesse maailma saabunud. Hospitalero oli Veikole suppi säästnud ja meisterdas omlettigi. Veikoga ühes saabus ka kaisukaru Jody, kes sai kunagi päästetud ühest kõrtsist, kus ta peadpidi soki sees rippus ja kes sellest ajast alates on muuhulgas meiega veetnud ka aastavahetuse. Ma kardan, et ebasündsal moel ühel poolillegaalsel katusel, aga ta päästis sellega potentsiaalselt elusid!

Öö tuli aga põnev. Umbsus ja ilmselt miski allergeen põhjustasid kokku selle, et säänseid norskadoore ja ronkadoore ei ole enne veel kuulnud. Võimalik, et oma panuse andsin minagi, kui lõpuks magama jäin. Üks prantslanna rääkis läbi une selge artikulatsiooniga pikad jutud maha. Neil, kes teda mitu päeva kohanud polnud, tegi hiljem ettepaneku, et ehk võiks ta järgmisel ööl paari päeva võrra tagasi võtta, sest tal on osa vahele jäänud.

Rumeenlane, kes Veiko kõrvalvoodis õndsalt norskas, sai asukoha ebaõnnestunud valiku tõttu kohe karistatud ehk padjaga piki pead. Rumeenlase tingrefleks oli aga kiire, nii kui ärkas, osutas kohe näpuga kellegi kolmanda suunas, et eiei, hoopis TEMA norskab! Ja hommikul teavitas uhkelt, et kuule mees, sa ise ka norskad! Ja kui lollakana see ei kõlaks- norskamine on caminol täiesti reaalne probleem ja kuulub kahtlemata viisakate vestlusteemade esiviisikusse.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar