Kilomeetrite jagu üsna rasket tõusu viis Albergueria kohvikuni, mille omanik on selle kujundanud merekrapidega, millele iga seal peatuja oma nime ja kuupäeva kirjutab. Keedumuna, juust ja kohv turgutasid, et seejärel Vila de Barrioni laskuda. Seal kohtasime Joeli, kes teeb nüüd lühikesi päevi. Tema mõlemad jalad on niimoodi paistes, et mina tõesti arvata ei oska, kuidas talle saapad jalga mahuvad. Andsin talle igaks juhuks Voltareni kreemi, ma ei tea, kas see aitab, aga midagigi.
Teel Xunqueirasse põrutasin kogemata Veikol eest ära. Liigne agarus sai üsna pea karistatud. Pärast lõputut sirget teed oli ühtäkki valik minna vasakule, valik minna paremale, aga nooli ei kuskil. Nähtavasti magasin õige koha maha. Tagasikõndimise võimalikkust eitades valisin suuna, mis minu meelest võinuks umbkaudu õige olla. Telefon oli tühi, seega polnud ka kaarti. Loomulik jätk on see, et eksitasin end ära. Kaalusin korralikku frustreerumist, aga meenus, et see üldiselt ei aita. Pikutasin selle asemel hoopis veerand tundi võsas, võtsin siis suuna kuskilt eemalt paistvatele majadele ja küsisin abi esimeselt ettejuhtuvalt proualt. Peagi oli tee taas käes. Veiko leidsin tee ääres muru peal pikutamas ja kurtmas, et albergi ei paista ega paista. Tegelikult, kui ta oleks vaadanud silti, mis temast paari meetri kaugusel oli, oleks juba oluliselt rohkem paistnud vähemasti suur kiri, et albergini on üks kilomeeter.
Albergi saabumisel oli seekordne kilpkonlus aga hoopis kasuks. Nimelt algas just meie jõudmise aegu kell seitse rändurite registreeimine. Et selleks ajaks olid ammu kõik voodid hõivatud (ma ei tea, kust vahepeal nii palju inimesi on ilmunud), siis olid paljud rändurid juba edasi läinud- hostelitesse ja järgmisse linna. Aga et hospitalero oli nüüd kohal, avas ta meile ja hispaanlasele Jesusele hoopis puuetega inimestele mõeldud toa. Nii et saime mitmekümne inimese ruumi asemel sisuliselt siinses kontekstis sviidi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar