 |
| Kuhu täpselt viib see värav ja need inglikesed? |
 |
| Neil ja Mel, britid, kes kumbki Inglismaal ei ela. |
Tänane möödus Neili ja Meli seltsis. Mõtlesime, et põikame teelt pisut kõrvale, Grimaldosse. Pärast paari tundi kõndimist tundus see ideaalne koht hommikuseks teiseks cafe con lecheks. Selgus aga, et linnakeses oli eile fiesta ja kohviku omanik oli kuskil kaotsis, tädi kõrvalmajast oletas, et magab pidu välja. Ühtäkki avanes aga kohvikust üle tee värav. Seal seisis hommikumantlis daam, kes viipas meie poole- tulgu me aga külla. Tema ja ta abikaasa pakuvad meile kohvi! Õues kaeti laud, toodi saiakesigi. Meie mängisime koera ja kassiga, purssisime Neiliga üksteise võidu kehva hispaania keelt. See kutse tegi hinge igavesti soojaks, heldisime ja härdisime. Kuna vahepeal oli linnakesse jõudnud Anais, kelle tagamõte oli samuti kofeiinist ajendatud, siis kutsuti temagi kohe sisse. Proua ise on muide kolm korda Santiagos käinud. Bussiga. Kiidab, et on alles ilus linn.
 |
| Tagaplaanil klassikaline Põhja-Eesti tava-töllmokk |
 |
| Anais ja loomad |
Hea tuju ja kofeiin sees, asusime teele, mõtteis juba järgmine kohvik. See, nagu kõik Via de la Plata vahepeatused, tundus aga meie eest üha kaugemale ja kaugemale roomavat. Vahepeal arutasime Maailma Asju ehk kõike religioonist prostitutsioonini, ühtlasi olid jutuks ka Neili ja Meli ekskaasad ja lapsed (Neilil on kaks lapsendatud tütart Vietnamist, praeguseks mõlemad juba täiskasvanud).
Päike sulatas. Hiljem avastasin, et olin päikesekreemi osanud õlale nii targasti määrida, et seal on nüüd jälg, kust ilusti kõik sõrmed üles saab lugeda…
 |
| Neili päikesekaitse |
 |
| "Tehke normaalne nägu!" |
Kui kella kuue paiku Galisteosse kõndisime, tervitas meid juba kaugelt iidsete müüride pealt Victori kõlav lauluhääl: “It’s a long way to Tipperary…”
Õhtul, enne magama jäämist, tuli meelde, mis tunne on õnnelik olla. Selline ongi nagu praegu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar