26.04 Villafranca de los Barrosest bussiga vuuuuhh Meridasse

Hommikul sain seltsilisteks austraallanna Lynweni ja prantslanna Isabeli, kes olid ka erinevatel põhjustel sunnitud santlaagrit mängima. Bussijaamas liitus viimasel hetkel ka Javier, kellel oli ärkamine lihtsalt väga kaua aega võtnud ja kes leidis ühtäkki üllatusega, et 30 km alustamiseks on tema isikliku maitse kohaselt pisut hilja.

Meridast leidsin ilusti üles hostel Senerio, kuhu sain juba kell 11 sisse kolida. Puhas tuba, dušš ja vann. Wifi on aga suisa trööstiks, sest jube üksildane tunne tuli peale. Jala heaks tegin aegsasti paaritunnise lõunauinaku. Seejärel (ikka jala heaks!) pistsin nahka purgitäie oliive ja iberico singi, mis mind kotis ootasid. Ja asusin linna uurima. Uudised Eestist räägivad kolmest soojakraadist, siin on 32.

Põhjalik guugeldamistöö, tuleb tunnistada, ei hõlmanud küll niivõrd mitte UNESCO pärandi hulka kantud vaatamisväärsusi, vaid kohvikuid. Mõistagi jagan tulemusi meelsasti- Horno Santa Eulalia (Rambla de Santa Eulalia) olevat koht, kust pidi saama parimaid napolitanasid maailmas. Ei olnud sugugi halvad, aga ma olen siinsamasel Hispaaniamaal paremaid saanud. Ehkki võis olla, et tookord oli hommik ja ma olin juba tükk maad näljasena kõndinud, mitte eelnevalt iberico sinki näost sisse ajanud…

Heladeria Los Valencianas (calle Santa Eulalia- ei ole muide sama tänav, mis eelmine. See on lihtsalt siinlinnas popp tänavanimi, millega peab vist arvestama, kui plaanida mõne linna kaitsepühakuks saada nagu lugupeetav Santa Eulalia). Jäätisekoht, täitsa hea.

El Dulce (Berzoana 10) on mõnus hubane koogikoht, kus ka hommikusööki pakutakse.

Aga ega ma neid kultuuripärandi-kive ka kahe silma vahele jätnud tegelikult. Turtsusin mõttes küll pisut 15eurose pileti peale, mille eest kõiki neid vanu kive vaadata saab, aga samas, ega ma siia suure tõenäosusega tagasi satu. Vanad kivid vol1 ja vol2- amfiteater ja teater. Italicale jäi amfiteater alla (siin “vaid” 16 000 istekohta omal ajal, samas kui seal 20 000), vaatepilt teatrile oli oluliselt võimsam. Kuulekalt kõmpisin ka Sta Eulalia krüpti, Alcazabasse, Circo Romanosse ja Moreria arheoloogiliste väljakaevamiste alale. Krüpt- valgustatud kivid maa all. Moreria- vanad kivid uue maja all. Circo Romano- suur staadion, kus on mõned vanad kivid veel alles ja keegi on lühikese 3D filmi teinud, millest võib järeldada, et omaaegse ehitusbuumi ajal oli neid kive oluliselt rohkem. Alcazaba- kivid (iseenesest päris meeleolukad), mida mööda kõndimine ajas jala jälle niimoodi valutama, et neelasin pisaraid ja emantsipeerunud ja tugeva naisterahvana suutsin järgnevate tundide jooksul teha kolm enesehaletsuslikku kõnet Veikole, ühe Liisale ja oleks tegelikult Heidile ka kurtnud, kui ta telefon väljas poleks olnud. 

Krüpt

Diana tempel

See, mis amfiteatrist alles on

Teater

Minu arusaamist mööda peale kivide siin linnas väga palju muud huvitavat ei ole. Aga siseinfo võiks seda muidugi parandada.

Pidasin aru, kas lubada endale kuskil üks mõnus õhtueine. Selle asemel läksin hoopis poodi Voltareni ostma ja pärast mängisin, et Burger King on päriselt söögikoht ja ostsin sealt Whopperi. Nime liiga hästi hääldada ei osanud, aga lohutasin end sellega, et burger ongi rohkem söömiseks kui hääldamiseks. Olen elus aastate eest varem kuskil lennujaamas korra küll säänsesse kohta sattunud, aga tehniliselt võttes võib selle ikkagi uute kogemuste nimekirja lülitada.

Siia linna kauemaks jääda ei suuda, tehku jalg mis tahab. Teen homme 15kilomeetrise minipäeva.