18.04 Via de la Plata. Tallinnast Sevillasse

Paar päeva enne lennureisi Sevillasse selgus (tegelikult mitte kuigi üllatav) tõsiasi, et olen logistiline katastroof. Suurepärase plaani juures reedest pühapäevani langevarjuritega Rootsis tuuletunnelis olla, et esmaspäeva hommikul Hispaania poole põrutada olin tähelepanuta jätnud väikese, ent üsna määrava asjaolu, et laev Stockholmist küll väljub pühapäeval, ent jõuab Tallinnasse esmaspäeva hommikul kell 10. Sellest ei oleks suuremat hullu, kui mitte lennuk ei väljuks esmaspäeva hommikul kell 7. Niisiis kiire 170-eurone plaani kohaldamine pühapäevaseks Stockholm-Tallinn lennuks. Ai.

Probleem number kaks ilmnes puudulikus lennuvõimes (mitte lennuki sees, vaid tuuletunnelis), mis võib tuleneda sellest, et ma ei ole lind, aga kui oleks, siis oleks tõenäoliselt vähemalt tuuletunneli kontekstis harilik lollkana või midagi umbes sellist. Igatahes, chickenwings teeb käed valusaks, seljakoti selgaajaminegi on põnev.

Seekordne, järjekorras viies camino, on muuhulgas minu jaoks eripärane ka selle poolest, et viimasel osal teest plaanib liituda Veiko, kes ilmselt esimese osa teest hoopis juunis kõnnib. Sevilla vaevalt et selle aja peale põhja poole on nihkunud, nii et natuke kõlab nagu plaan, mis ennustab permanentset päikesepistet.

Aga kas ja kuidas see kõik nüüd tegelikult välja nägema hakkab? Mul on nimelt pikemat aega kahtlus, et hää sõber võis eelmises elus olla Schrödingeri kass. Et nagu on ja ei ole ka.

Müncheni lennujaamast...

Logistiline katastroof vol 2 jäi napilt toimumata. Päästis topeltäratuskell. Enda telefoni olin unustanud nimelt Rootsi aega ja too aeg on tund aega liiga hiline aeg.

Sevillas...

Triana backbackersi katusel on terrass. Ja võrkkiiged. Ja mullivann.

Daam punases on mu lemmikgiid läbi aegade.

Siia jätavad inimesed palju raha, et vaadata, kuidas inimesed härgasid torgivad ja kuidas mõnikord torkab hoopis härg inimest.

Legendaarseimad härjad.

Öömajaks sai soovituste põhjal väga palverändurisõbralik Triana backbackers. 13 eurot öö, sõbralik ja abivalmis personal, korralik köök, hommikusöök hinna sees, umbe mõnus katuseterrass mullivanni ja võrkkiikedega. Alberge ehk spetsiaalseid palveränduritele mõeldud hosteleid Sevillas ei ole.

Asusin turisti mängima. Annetuspõhisel giidituuril, mis kulges enamjaolt juudikvartalis, rääkis särtsakas itaallane lugusid nii armastusest kui surmast. Ja kuidas pindala poolest maailma suurima katedraali lugu viib kunagise mošeeni. Kuidas üks kunagine valitseja laskis Sevilla valgete õitega apelsinipuid täis istutada, sest tema naine kukkus virisema, et Granada on ikka palju ägedam, sest seal sajab lund. Proovisime pärast ühe sakslannaga ka kohalikku apelsiniveini. (Sakslanna ei ole palverändur, samas hostelis ka ei ööbi, näib lihtsalt nii, et ma kipun välismaal igas olukorras mõnd sakslast leidma)

Läksime Plaza de Toros't kaema. Proua giid meenutas veidi pahurat härga ja pälvis minu täielise heakskiidu. Härjavõitlus minu heakskiitu ei pälvi, ent selle ajalugu on igavesti huvitav. Siinsel areenil on muide siiani kõik mustmiljon kohta pea alati välja müüdud, ka 155eurosed. Giid selgitas, et mis puutub punasesse keepi, siis härjal, kes on värvipime, on üsna suva, mis tooniga tema nina all vehkida, aga punane keep teeb verise lõpptulemuse pisut esteetilisemaks, verd paistab vähem silma. Härgasid ei treenita, igaüks saab vaid korra elus areenile. Kui loom VÄGA vapper on, siis jäetakse ta ellu ja ta saab teha veel palju väikeseid härjakesi. Aga seda juhtub hirmus harva. Ja kuigi tänapäeval enam 9-aastaseid poisikesi areenile härjevõitlejaks ei lubata, unistavad paljud väikesed poisid ikkagi just sellest ametist. Minu subjektiivsel hinnangul üsna nadi asi, millest unistada- no et seisad elukutseliselt vastastikku elukaga, kes tahab (ilmselt õigustatult) sinust šašlõkki teha. Ehkki viimane surmajuhtum Sevillas oli 1992.aastal, siis korralikke vigastusi saab ikka oluliselt sagedamini.

Mis saab homsest, selgub homme.