 |
| Hommik Fuenterrobles |
Veidras albergis oli veidral kombel üks parimaid hommikusööke. Olen aru saanud umbes nii, et kohalikud varustavad albergi annetuste näol söögiga. Hea söök tegi mõistagi tuju heaks ja esimesed kilomeetrid kadusid kiiresti. Kahest alternatiivsest teest vasakpoolne, mida mööda kõndisin, oli tõesti väga ilus. Ühtlasi asus seal Via de la Plata kõrgeim punkt (aga kui kõrguse ütleksin, siis vist valetaksin).
Vahetult enne San Pedrot põrkasin kokku Faye’ga, eile õhtul kohatud briti neiuga, kes elab Šveitsis. Albergi sisse marssides ei tulnud sugugi hea tunne sisse. Otsustasin edasi minemise kasuks, Faye liitus. Enne tegime pikema lõunapausi. Siin on üks neist linnakestest, kus kõik, mis vähegi raha sisse toob, näikse olevat monopoliseeritud ühe inimese poolt, nii et Maria Carmenile kuulus lisaks eraalbergile ka restoran. Mulje sealsest toidust osutus sama võluvaks kui esmamulje albergist. Ausõna, liha närimisele läks ilmselt umbes sama palju kaloreid kui see andis. Esimene käik supi kujul tähendas veidral kombel seda, et kõik hispaanlastest lõunatajad said adekvaatse juurviljasupi, mulle, Faye’le ja Joelile (ameeriklane eilsest albergist) torgati ette kausitäis maitsetut puljongit mõne hulpiva nuudliga. Seejuures lõuna ise maksis rohkem kui siinkandis tavaliselt.
Morilles on aga üsna mõnus külake ca 250 elanikuga. Mõnus baaripidaja (kes soostus minuga lauajalgpalli mängima) ja mõnus alberg.
 |
| Õhtueine Morilleses |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar