Camino Primitivo. 2. ja 3. juuni, 2015. Sissejuhatus

(Üles riputatud mõõõõõduka hilinemisega nii umbes seitse kuud)


Seekordne rännak Santiagosse on arvult neljas. Mõtlen, et olen kõikide rännakute ajal ikka hirmus erinevas eluetapis olnud. Huvitav, kuidas need lõpuks omavahel kokku mängivad?

Seekordne alguspunkt- tagasi Eestisse minnes ootab uus töökoht. Isiklik elu meenutab veidrat mehhiko seebiseriaali- vahetult enne minekut kuulen ja loen ka meililt, et minu suunas on aset leidmas tõeline keskaegne nõiaprotsess. Mul pole suuremat kobiseda ka, ju karma peksab. Ja muidugi tahaks öelda, et kamoon, jumala valelt pinnalt ja eeldustelt äsatakse ning tagatippu ei pruugi isegi objekt päris õige olla. Aga demoniseerimisega on juba kord selline väike asi, et hirmus raske on kellelegi ette kirjutada, kuidas täpselt ja mis värvidega ta sinust kurja kehastuse peaks maalima.

Igatahes. Lendan kõigest eemale hea meelega ja mõtlen ikka, et kas tulevikuperspektiiv on hakata katastroofiks või inimeseks.
 Lennuga samal päeval kaalun erinevaid variante. Plaan a) pakkida lõpuks asjad kokku ja vaadata poodi selle järele, mis puudu on (päikesekreem, näiteks) ja uurida kõige kohta, mida lähipäevil teada oleks tarvis (kus on Düsseldorfi lennujaama hostel? Kus on Oviedo alberg ja kust võiks saada credenciali, palveränduripassi?). Plaan b) nuruda end hommikul mõne langevarjuri autole ja teha Kuusikul üks hüpe ja visata pärast kiiruga asjad kokku. Otsustan plaan b kasuks. Hüppe ajal mängin kogemata kahele härra varjurile põgenevat pruuti ehk siis täiesti kogemata põrutan vabalangemises nende eest tagurpidi minema. Ups. Edasi- Tallinn, viimase hetke SOS-ostud ja lennukile.

Düsseldorf- Weeze. Kunagine sõjaväe lennuväli. Hostel asub 900 m kaugusel, sinna viib küll vaid valgustuseta sõidutee. Hosteli self-check-in masina ees seisavad isa ja poeg, kelle check in'i ajal kiilub kinni see värks, mis peaks andma tšeki ja ühtlasi väljastama nutiajastu inimõiguse- wifi-parooli. Ja muidugi osutuvad isa ja poeg eestlasteks.

Järgmisel päeval Santanderi-lennul tervitab reisijaid stjuuard, kelle tervitused on kuskil mõnusa joviaalsuse ja kerge narkolaksu vahepealsel alal. „You have the perfect boarding pass! Absolutely wonderful!“ Etc. Teeb tuju heaks.

Oviedo bussipileti eest maksan 30 eurot. Hind õite pisut võtab suu ammuli, aga tulemuseks on luksbuss, kus iga natukese aja eest tassitakse ette mingit kraami- kõrvaklappe, kommi, võileiba, külma jooki, kuuma jooki... Kasutan juhust ja vaatan lõpuks ära „Frozeni“. Muinasjutud on mulle alati meeldinud.

 Oviedo bussijaamas annavad õige suuna kätte bussis kohatud inglanna ja talle vastu tulnud hispaanlanna. Kõnnin nagu kass ümber palava katedraali ja saan lõpuks credenciali kätte. Leian albergi, milleüht osa korrastatakse. Kuidagi niimoodi, et kõik seal peatujad saavad kasutada vaid üht vannituba. Leian peagi esimese palverändurist tuttava- tšehhitar Tereza, kes on kõndinud Irunist mööda Camino del Nortet ja siis Primitivo peale pööranud. Käime temaga mööda vanalinna ringi, aga ausalt-öeldes ootan lihtsalt homset ja kõndima hakkamist.