6/30/2016

27.04 Merida- Aljucen (15 km)





Kui parajasti linnast välja lonkasin, helistas Victor, et teada anda- inglane Mike peaks olema kuskil lähedal ja tema ise on ka teel ja et neil on üleüldse nüüd plaan minu järele vaadata. Umbes sel hetkel, kui kahtlustasin, et olen teeotsa käest kaotanud, jõudiski Mike mulle järele ja sai kohe võimaluse suisa kahel moel mu järele vaadata. Möödusime järvest, õigupoolest roomaaegsest reservuaarist, ja igati kohane tundus ette võtta selle aasta esimene suplus. Mike oli lahkesti nõus minu eeskuju mitte järgima. Küll aga valvas ta asju ja nentis mõtlikult tühja kallast vaadates, et hispaanlaste meelest olen ma tõenäoliselt lollakas. Vesi oli muide umbe hüva ja täiesti Eesti suvede mõne jahedama järvekese vääriline. Teiseks tohterdas Mike mind oma retseptiravimiga, sisuliselt vist ibuprofeniga kreemi kujul, mis tõepoolest allesjäänud kilomeetriteks piinad kaotas. Mike ise on muide kunagine mereväelane.

Teel kohtasime jõuluvana meenutavat Johni, kes on Massachusett’sist (seda ei ole ju päriselt võimalik hääldada, ega?) ja teadis nii Eestit kui selle ajalugu ning ütles, et tema on alati väiksemate ja nõrgemate poolt. Hiljem, kui albergi olime jõudnud, rääkis ta loo mehest, kes pidas karja Mehhiko ja USA piiril. USAsse pürgivad immigrandid olid harrastanud karjamaalt läbi kõndimist ja selle käigus lõikasid nad muudkui piirdeaiad naksti katki, loomad pistsid seepeale aga Mehhiko poole punuma. Nii et üldiselt kirus too härra immigrante, kelle tõttu tema loomad alaliselt kadunud olid. Ent tema naine olla Johnile eraviisil öelnud, et kuna mees ise seda kunagi ei ütle, tahab naine seda siiski teha- mees jätab januste ja väsinud mehhiklaste jaoks salaja teele veepudeleid. Nii et võib küll kiruda kui karjapidajana, ent samal ajal ikkagi inimene olla.
Tegin turisti.



Aljucenis avanes vaatepilt, kuidas palverändurite kaarik kahe muulaga albergi tuli. Keeruline protsess, mille käigus loomad alguses põlvili kukkusid, seejärel rakendati nad lahti ja kuidagi läks lõpuks kõik hästi.


Linnakeses on aga rooma termide replika. Läksime Victori ja Mike’iga maad uurima, võtsime massaaži ja jõime veini (lahjendet veega, segatud mee ja roosilehtedega). Kuninga kassi tunne kestis minu jaoks sinnamaani, kuniks välja lõi päikesepiste või termidest saadud külm või mõlemad. Igal juhul süda oli paha, värinad peal ja ühisesse õhtusöögilauda, mille Bar Sergios ise algatasin, ma ei jõudnudki. Aga olevat olnud väga hea! Selline koht, kus peab juba päeval ette teatama, millal ja kui paljukesi tullakse ja siis saab mõnusat kodutoitu.

Narivoodi teisele korrusele ronimisega vähese õhuga albergitoas ma sel ööl ei riskinud, jäin lihtsalt üldkasutatava ruumi diivanile magama. Kui teised õhtusöögilt tagasi jõudsid, tassisid mulle tekke peale ja vett ette. Ma ei tea, kuidas see Murphy niimoodi kallal on, aga inimesed on igatahes ümberringi imetoredad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar