Hommikul selgus, et spordikreem, mille austraallased valusale jalale (kõõluse juures on mingi jama) määrimiseks andsid ei ole üldse aidanud ja jalg on sigavalus. Aga pärast umbes poolt tundi lonkamist harjus ära. Kontakteerusin kodumaiste meditsiinijõududega proua ema vahendusel. Arvati, et tugevdatud sisevõlviga tallad võiksid aidata. Loodan, et osutub imevahendiks. Murekoht on praegu vahvas dominoefektis ehk siis kuna valusa jala pärast toetun enam teisele, on nüüd tunda andma hakanud teise jala põlv.
 |
| Javier |
Mööda sõitsid Sergio ja Curro. See tähendab, Sergio sõitis Curro seljas, kuivõrd Curro täitis hobusekohust. Kadestasin Sergiot sel hetkel üksjagu. Teele jäid mõned ojad, mille ületamiseks tuli mööda kive turnida. Kõndimiskepp on tasakaalu hoidmiseks sel hetkel ikka üks igavesti hea asi.
Victor oli mulle homseks albergi koha reserveerinud enne kui ma üldse tänasessegi sihtpunkti Zafrasse jõudsin. Tema juhatusel läksime õhtust sööma. See tähendas muuhulgas piisavalt veini, et ajutiselt igasugused jalavalud ära unustada. Ühel hetkel püüdsin Javierile ja Victorile selgitada, et viipekeel ei ole universaalne, on erinevad viipekeeled. Nad üldse ei uskunud. Javier, prantslane, keeldus uskumast ka seda, et Frank Sinatra poolt kuulsaks lauldud (ja Paul Anka poolt inglise keelde toodud) “My Way” originaal on tegelikult Claude Francois’ “Comme d’habitude”. Ta teadis seda lugu küll, aga oli veendunud, et tema kaasmaalased kirjutasid Sinatra pealt maha.
 |
| Päästja-tallad, ma loodan. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar