Kui lõpuks sihtkohale lähenesime ja valjusti mõtisklesin, et peaks ikka eesti matkarajad ka läbi kõndima, teatas Veiko oma vaatenurga. Tsiteerin: “Karga porri!”
Neil rääkis vahepeal Salamanca-päevast ja -ööst. Hommikul ärgates nägi ta, et kell pool kuus oli saabunud sõnum, autoriks kollektiiv nimega Anais, Casper ja Yvette, kes olid väljas pidutsemas käinud (jah, ka vanaemastaatuses Yvette) ja enam albergi ei pääsenud. Teadupärast kipuvad viimastel üsna konkreetsed sulgemiskellaajad olema. Kolmik lootis Neili hotellituppa pääseda. Neili telefon on aga hääletu ja ainsad, kes sellest müürist läbi pääsevad, on tema eksabikaasad ja lapsendatud tütred. Lõpptulemusena said kolm pidulist albergi selle avamise hetkel kell kuus ja kaheksast löödi nad siinsete reeglite kohaselt jälle välja.
 |
| Veiko on leidnud järjekordse koera. Koer oli pikali juba enne leidmist. |
Õhtusöögi ajal hakkas kõrvallauas üks nägu kuidagi väga tuttav tunduma ja kuigi alguses kahtlustasin, et ehk olen veiniklaasi liiga kiiresti tühjendanud, siis... Sa paganas. Natuke toriseva näoga vanahärra oli Rob! Rob ehk minu lemmik old grumpy austraallane, keda eelmisel aastal caminol kohtasin. Selline kokkusattumus oli täiesti hämmastav. Absoluutselt mittehämmastav oli aga see, et kui ma esimese hooga mitte oma silmi uskudes küsisin, et kas… me oleme juhtumisi kohtunud? siis Rob lihtsalt mühatas, et “Yes, you were this Latvian or Lithuanian...” Miski pole muutunud, ma ütlen.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar