 |
| Koostriesine |
Kõndisime täna Bjarne’iga. 1,5 tundi pärast kõndima hakkamist tegime peatuse linnakeses, mille serva muidu vaid põgusalt puudutanud oleksime. Põikasime sisse, küsisime kohviku järele. Üks ehitusmees hüppas redeli pealt alla, jättis töö ja vedas kättpidi poolele teele. Inimesed on pea eranditult väga abivalmis. Algne plaan oli minna Valdesalori. Viimased kilomeetrid sinna olid üsna rasked, ent tuleb välja, oh üllatust, et vaimul on ikka igavesti suur jõud. Kui nägin isikupäratut albergi ja ei tundnud, et linnakeses oleks midagi, mille pärast jääda, hakkasid jalad kohe palju tervemad tunduma. Tegin lõunasöögipausi (platos combinados ehk praemunad, friikartulid, kroketid, tavapärane tervislikkuseaste ühesõnaga) ja jalutasin siis edasi.
11 km Caceresini osutus lähivaatlusel küll pigem 13-14 km-ks, sest oma suure geograafilise pagasiga ei osanud ma aimatagi, et lähenen Extremadura suuruselt teisele linnale. Suurematesse linnadesse sisse kõndimine on aga selline meeleolukalt pikk ja lohisev tegevus. Lohutuseks ostsin tee pealt maasikaid. Minu suureks rõõmuks osutus Caceresi vanalinn mõnusa atmosfääriga ilusaks kohaks. Olin ise küll üsna sooda ja suuremat turistiringkäiku ette ei võtnud. Minuga samasse albergi (Las Valetas plaza Mayori kõrval) jõudsid kolm prantslannat, kaks bussiga, üks viimased 5 km hääletades. Yvette oli enne eraalbergi jõudmist vaadanud ka munitsipaalalbergi, ent hinnanud selle õõvastavaks.
Üritan järjepidevalt välja töötada metoodikat, millega lahti saada mõtetest, millest ma huvitatud pole, ent mis miskipärast muudkui esile kerkivad.
Veiko saatis uudise Eestimaalt- Tulevi “Elus” olla raamatupoe lettidelt ära korjatud. Seega, kahepeale ostetud raamatut võib nüüdsest pidada rariteediks! (Mumeelest üks parimaid leide žanrist nii-halb-et-hea, aga saan aru, et mul õnnestub selle argumendiga veenda väheseid).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar