 |
|
Hommik tervitas vihmaga. See toob eriti selgelt esile, et erinevalt teistest Santiago teedest ei ole siin seni öömajade vahel sageli pea ühtki küla olnud, kus seda nii hädalikku teist hommikust cafe con lechet juua. Vihmaga pole vastavalt ka kohta, kus puhkepausi teha. Mul on mingid veidrad sundmõtted, millest ma liiga lihtsalt lahti ei saa. Mingisuguste ütlemata asjade kohta, mille puhul kerin lihtsalt läbi olukordi, kus ja kuidas tahaksin öelda. Ja kuidas tahaksin teada saada, mis päriselt toimub. Aga et tegelikult ju ei saa (või küllap tuleb võimalus õigel ajahetkel ise), siis võiks ju mitte mõelda, eks? Aga loogika ei aita. Tundub, et kui kõrvalklappidest Juur ja Kivirähk mängima panna, siis nemad räägivad veidi üle. Aga kuidas sellega muidu toime tulla? Kas selleks on mingi tehnika, et mõtted rändaks ikka sel suunal, kus ma eelistaks neid rändavat?
 |
| Tulevane sink, ma kardan. |
 |
 |
Teel Fuente de Cantosesse õngitses üks eraalbergi hospitalero öömajalisi. Ehkki see stiil ei istu mulle sugugi, olin nagunii erinevate guidebookide soovituste tõttu just sinna tahtnud minna, nii et ignoreerisin halba ennet. Halb mõte. Astusin sinna sisse. Ei olnud hea. Peagi tuli ka saksa vanahärra Joachim, kelle sisetunne ütles sama. Tegime kiiresti minekut albergue turistico poole (midagi munitsipaalalbergi taolist, aga veidi kallim ja seal saavad vist peatuda ka inimesed, kes ei ole palverännuteel). Albergis, kuhu jõudsime, on aga klassikaline siinmaal nähtav mure, et üks inimene on korraga kõikides ametites. Nii juhtus, et näiteks kuivatisse mõeldud riided polnud sinna ka neli tundi hiljem jõudnud, sest hospitalero pidi vahepeal ühtlasi kehastuma ettekandjaks. Kohvid jõudsid omakorda lauda külmalt, sest vahepeal oli omakorda tarvis kehastuda... Ma enam ei mäletagi, kelleks. Aga see kõik oli pigem lõbus ja laudkond sai lõunaks suur. Kaks austraallast, Victor, prantslanna ja hulk hispaanlasi, kellest ühel oli sünnipäev.
Pärast tegime Victoriga linnatuuri, mis hõlmas kohaliku politsei külastamist, sest tahtsime palveränduripassi ka mujalt templit kui albergist. Plaanisime minna ka missale, aga see vajus kuidagi sujuvalt ära, sest a) õlu, b) avastasime, et me kumbki ei kaldu liialt religioossusele. Tänaval kõndimas leidsime aga tõbise Anaisi, kes oli just sinna õnnetusse albergi sattunud, kust me Joachimiga põgenesime, ja oli kõike muud kui rahul. Lisaks muule pole toas aknaid, tal aga pole mäletatavasti kella.
Austraallastega leidsime aga tee kohalikule fiestale. Suur hall, mille ühel poolel müüdi erinevat tavaari ja teises pooles oli hirmus tümps, kõik suitsetasid ja igasugu beebid hängisid kõige selle keskel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar