Kella kuuest alates võis kuulda inimesi söömas ja maailma asju arutamas. Hakkasid kõndima. Otsustasin, et mul pole kuhugi kiiret, tukastasin jõuga veel paar tundi ja läksin hoopis uuesti linna avastama. Jalutasin Plaza de Espanale. Impressiivsuse üle kurta ei saa. Vihma hakkas tibutama, abiks tuli kunagi Prantsuse teel kingituseks saadud vihmakeep. Nostalgia käib keebi kasutamise juurde. Internetist leitud guidebook väidab, et suuresti millestki ilma ei jääks, kui otse bussiga Guillenasse sõita. Mitte ei mõista, miks seda suurlinnadest väljumise puhul nii tihti soovitatakse. Igasugused äärelinnad, suured tehased, veidrad ehitised ja mahajäetud alad on minu meelest üsna võluvad. Sedapuhku oli aga hoopis rohkem vaadata.
Santiponces on restaureeritud Monasterio de San Isidoro, mis tõsi, eemalt on võimsam, sest sees saab vaadata vaid väikest osa. Ent Santiponce külje all asub ka roomaaegne linn Italica. Ehk siis neile aladele panid suured bossid omal ajal püsti linna, kus oli muuhulgas ka üks suuremaid amfiteatreid mahutavusega nii 20000 inimest. Jalutuskäik kunagi uhkes, ent pärast nii umbes kahe valitseja aega hüljatud linnas on meeleolukas. Kõvasti aega ja vaeva on pandud ka 3D filmi alla, mis näitab Italicat nii nagu see kunagi olla võinuks.
 |
|
 |
|
 |
|
Kell hakkas neli saama. Võtsin teele jäänud kohvikust kohvi ja ilma igasuguse maitseta tortilla. Vihma sadas edasi, mina olin peagi täielik mudakoll. Panin telefonist mängima loengu, kus rääkis herr Villido. (Kus veel esoteerikat kuulata kui siin, mõtlesin mitte ehk nii targasti kodus.) Kõige huvitavam oli jälgida sõnavara, mida ta kasutab. 200-eurose kursuse puhul, mida ta läbi viib, on kasutuses „teaduslik meetod“, „faktid“ (mh on fakt selles kontekstis reinkarnatsioon), „see ei ole usk“, „see ei ole paraku vaimsus, vaid teaduslik meetod“ jne. Ehk siis „teadus“ ja „fakt“ võiksid olla justkui peamised alused, kuidas verifitseerida oma õpetust? Sümpaatne oli aga mõte sellest, kuidas selles ajahetkes ja kohas, kus me parajasti oleme, ei saa olla korraga nii palju tegevusi ja probleeme, et need ülepeakaela kasvaksid. On ainult see probleem, millega just sel ajahetkel ja selles kohas on võimalik tegeleda ja ajas ette- või tahapoole paranoiatsemine on sestap üsna mõttetu tegevus.
Igatahes, jõudsin läbi porimülgaste lõpuks Guillenasse. Hospitalera Pilar oli linnaserval vastas, privaatalbergi omanikuna ilmselt õngitses rändureid oma albergi. Sattusin ühte tuppa sümpaatsete saksa prouade Maxi ja Barbaraga, kes tundsid tarvidust mind veiniga joota ja singisaiadega sööta.
Kell kümme oli terve alberg juba vaikne ja kõik magasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar