6/30/2016

22.04 Almaden de la Plata- Monasterio (34-38 km?)

El Real de la Jarasse jõudsin enne südapäeva. Ilm oli kõndimiseks ideaalilähedane, seega pidama jääda tundus vara. Toidupoes kohtusin 24-aastase sakslanna Anaisiga. Tegime kohvipeatuse ja jalutasime tunnikese koos. Pildistasin tema saksakeelsest guidebookist disatantside kõrguste tabelid üles- oluliselt parem päevateekonna raskust arvata. Anaisi eelmine camino-lugu on justkui otse romaanist. Umbes nii. Kahe aasta eest veebruaris kõndis ta Prantsuse teel. Kohtus noormehega USAst, armus. Tagasi Saksamaale jõudes katkestas ta psühholoogiaõpingud ülikoolis, läks lahku sealsest noormehest, põrutas USAsse. Seal selgus, et camino-elu on vähe teistsugune kui igapäevareaalsus ning suhe lõppes peale nädalat. Neiu ostis odava auto ja otsustas mööda USAd ja Kanadat ringi põrutada, öömajaks seesamane masin. Ükskord meenus aga üks teine caminol kohatud meesterahvas, kes just sealkandis elas, kust ta parajasti läbi sõitmas oli. Ta kirjutas, küsis, kas võiks ehk duši alla tulla. Jäi sinna duši alla kaheks nädalaks, ütleme nii. Pikk lugu lühidalt- nüüd on nad abielus.

Anaisil pole ühtlasi kella ega telefoni. Oli eile kuskil kesk notsusid telgis. Sellal kui teda kohtasin, oli ta veendunud, et kell on umbes kolm tundi vähem kui tegelikult oli.

Baaris istudes olime ainsad naisterahvad. Täiesti tüüpiline. Näib, et kohalikest istuvad baarides (baarid on siin ka kohvikud, mitte lihtsalt õllekad) ainult mehed ja räägivad Tähtsaid Meestejutte, samal ajal kui naised värvivad seina, kantseldavad lapsi, teevad süüa ja muid neid Ebaolulisi Asju.
Tervitustega Arole

Sergio ja Curro
Tänane teekond, erinevate guidbookide sõnul 34 või 38 või midagi vahepealset km pikk, tundus eriti pikk ja väsitav, ehkki ilm oli suurepärane. Jabur, et praegu tundub nii pikk, kuigi paar nädalat edasi ja jalad võiks teoreetiliselt olla piisavalt tugevad, et samamoodi hingeldada alles siis, kui 40+ km läbitud on. Praegu aga hakkas üks kand või noh, see achilleuse kanna osa liiga tegema. Valu igal päeval erinevas kohas on minu eestlasehingele muidugi suurim rõõm- pidevalt saab mingil uuel põhjusel kasvõi sisemas jaurata.

Kus kõik inimesed Monasterios on, ei oska arvata. Kui algul sihi eraalbergile võtsin, paistis seal vaid paar jalatseid ja hospitalerost ei aimdustki. Linna ääres asuvas munitsipaalalbergis hospitalerot samuti ei paitsnud, küll aga oli siin eile kohatud lõbus hispaanlane Victor. Peale tema ka Sergio- härra, kes reisib valgel hobusel. Printsiks olemises siiski esialgu ei kahtlusta. Hobuse nimi on Curro. Lisaks üks prantslane ja kaks tundi pärast mind saabunud Anais. Huvitav, enda meelest tegin küll täna püüdlikult pause ja ei rapsinud liiga kiiresti. Rahulikuma olemise ja kannatlikkuse harjutamise eesmärgil püüan isegi kotti aeglaselt pakkida.

Victor on muide Baskimaalt ja räägib euskerat. Igavesti veider keel- ilma ühegi teadaoleva sugulaseta. Härjavõitlust Victor ei poolda, ütleb, et on kindel, et 50 aasta pärast on see kadunud. Et traditsioonid on ilusad asjad, jah, aga mõned traditsioonid kaovad ja peavadki kaduma.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar