Sevillast ostetud ja siiani kaasas reisinud just-in-case-müslibatoonikeste aeg saabus täna. Morilleses poodi ei olnud, baar oleks avatud alles kell üheksa. Teise teele jäänud linnakese peamine probleem oli järjekordne fiesta, mille järel kohvikupidajad äri asemel magamisele pühendusid ja kes saaks pahaks panna. Salamanca hakkas paistma ja klassika- linn kõnnib lihtsalt eest ära ja kuidagi ei jõua kohale.
 |
| Salamanca juba pea-aegu paistab ja siis... Ei midagi. |
Salamanca on ilus ülikoolilinn, millest ma tõtt-öelda varem kuigi palju ei teadnud. Linna (uus) katedraal sai kannatada Lissaboni maavärinas 1755, 1992.aasta renoveerimise kägus lisandusid fassaadile aga mõned esmapilgul peaaegu tähelepandamatud detailid- väike kivist astronaut, õnnetoov jänes ja faun jäätisega…
 |
| Casa de las Conchas |
Pakkisime end Victoriga Plaza Mayoril asuvasse väikesesse kuupi nimega hostelituba ja läksime kohalikku sööki ja jooki avastama. Tapas-baaris Bambu õpetas Victor mind targasti- kõigepealt maitse, siis alles küsi, millega tegemist.
Peamiseks eineks suundusime väidetavalt Salamanca parimasse restorani nimega Casa Paca. See tähendas palverändurite kontekstis tõelist pursuindust. Menu del dia hind oli 38 eurot (laupäeva puhul, nädala sees oleks 29). Me leidsime, et korra selle tee jooksul oleme me seda aga igal juhul väärt. Järgnes hingemattev pidusööming veinidega, millel tegelikult ka maitset ja iseloomu oli ning mitmekäigulise einega hiidkrevettidest, veisest, krabilihaga riisiroast, magustoidust nimega leche fria (no tõlkest võib enam-vähem koostisosi, st -osa aimata). Kõik imetabane. Kõrvallauas istus vanem paarike, prantslane ja hispaanlanna, kellega Victor mõistagi nii umbes viie minuti jooksul sõbrunes. Kui prouale tema papagoi-rinnanõela kohta komplimendi tegin, siis enne kui silmigi pilgutada jõudsin, oli lind juba minu külge kinnitatud. Kas siinmaal ei tohi igaks juhuks selliseid komplimente teha? Või, khm, just peab? Igaljuhul on see üks äge papagoikujuline mälestus.
 |
| Papagoi! |
 |
| Joel, Faye, Victor, ma, Stefan |
Söömingule järgnes kahetunnine siesta ja seejärel jätkus õhtu rohkete veinide, küllakutsega austraallastelt, tapadega (kuhu need veel mahtusid, siiani ei tea). Casa de las Conchase kõrvalt leidsime Victori, Joeli, Faye ja Stefaniga baari. Chupitod, Tulemuseks natuke enam švipsisolek kui sündsale noorele daamile kohane.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar