6/30/2016

12.05 Tabara- Santa Marta de Troya (23 km)

Kuigi esimese kohvini oli kuritegelikult palju kilomeetreid, said need ometi tasutud sellega, et baaris, milleni jõudsime, oli võimalik tellida ka mune ja peekonit. Tõeline luksus.

Miks...?
Eesti jaakobitee sõprade kaudu olin enne teele asumist nii endale kui Veikole saanud isemoodi credencialid, spetsiaalselt Via de la Plata jaoks. Santa Marta kirikus sain aga lõpuks aru, kust pärines credencialil olev kujuke. Eks ikka sellest kirikust. Kujuke on nimelt palveränduri skulptuur. Ent isegi see asjaolu ei suutnud meelitada Veikot kirikut seestpoolt vaatama. Mine tea, äkki oleksin ise ka ringi mõelnud, kui oleksin ette teadnud, et enne kui üleüldse kirikusse pääseme, tuleb külmast lõdisedes kuulata pool tundi hispaaniakeelset ülevaadet… täpselt ei teagi millest, sest see oli hispaania keeles. Neil, kes seisis minu kõrval, saatis mulle vahepeal täiskasvanud 60-aastasele härrasmehele igati kohaselt sõnumeid. Näiteks, et lõpetagu proua juba see jutt, tema tahab teha kaks fotot ja siis baari suunas jalga lasta. 

Nüüd peab lihtsalt uskuma, et siin on ka SEE kuju, sest näha vist liiga palju ei ole.
Muide, kohalik monopol töötab taas- kiriku haldaja on ühtlasi hospitalera, tema õde peab aga asula ainsat poodi. Kui selle uks kinni on, tuleb lihtsalt kella helistada ja proua tuleb oma kodust teisel korrusel alla ja avab selle.
Tänane õhtusöök oli albergis ja kujutas endast minu võimetekohaselt täpselt kolmest komponendist koosnevat pidurooga ehk tuunikala-tomatipastat (või noh, tomatipastaga pastat). Aga tühi kõht ja kokandusoskused, teadagi. Jagasin laiali banaane, keegi jagas laiali veini ja lõpuks ilmutas end ka Veiko, kes meisterdas jube hea puuviljasalati
Jody ja Neili tutvus.
Jody puhkehetked.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar