 |
 |
Lubasin enesele mõnusa hommikusöögi Chocolat’ kohvikus ja kõndisin tänase päeva ainsateks jäävad 10 km. Küll mööda asfalti. Minu tahtmatu püüd Casar de Caceresi valest kohast sisse kõndida sai rikutud sõbraliku rekkajuhi poolt, kes signaali laskis ja roolis käte-jalgadega õiget suunda selgitas. Teel linna haakis käevangu üks vana naine, kes pisaraid silmist pigistas ja raha tahtis. Selline vägivaldne moodus tekitas ebamugavust.
Linnas on kaks albergi, üks, kohe linna algul, on miski ülimoodne koht, mida küll üheski guidebookis ei paista, ent mis ometi juba minu saabumise hetkeks täis oli. Teine on annetuspõhine munitsipaalalberg, kuhu mahutatakse kõik soovijad ära. St kui üks ruum täis saab, avatakse teine ja kui too ka täis saab, siis leitakse mõni hoone, mille põrandal ikka magada saab. Siin on kuivati ja seinal kiri, et see vidin on selleks, et keegi ei peaks teie kuivavat pesu linna keskväljakul nägema.
 |
| Victor, Neil, Mel |
Võtsime Victoriga ette tee juustumuuseumi, mis osutus rohkem nagu väikese väljapanekuga antropoloogiamuuseumiks. Et juustust paremini aimu saada, tuli mõistagi baari seda degusteerima minna. Seltskonnaga liitusid kaks inglast, Neil, ca 30 aastat Belgias elanud härra ja pea sama kaua Küprosel resideerunud Mel. Neil tutvustas Melile põhjust, miks me enam laulu “It’s a long way to Tipperary” peast välja ei saa. (Lugu mehest, kes tahab loomapoest võimalikult väikest elukat ja saab endale harulduse Rary, kes peagi õgib end suureks kui tuba. Kui härra siis lõpuks otsustab, et see pole teps mitte see, mida ta tahtis ja otsustab Rary lähedalasuva kalju otsast alla lükata ja ähib-puhib teel mäkke, siis teeb elukas suu lahti ja hakkab bassihäälel laulma: “It’s a long way to tip a Rary…”) Ühines ka laulu ja lugu mulle tutvustanud Bjarne, kelle kolm aastat vanad matkasaapad meenutavad praeguseks avatud jõehobulõugu ja kes sestap oli need lihtsalt kinni teipinud. Lõuna. Uus avastus- pisto con huevo. Miski ratatouille-laadne aedviljahautis saab minu tänased punktid.
 |
| Bjarne... |
 |
| ...ja Bjarne' kuulsad saapad |
Õhtul jõudis ka Anais, kes vist ei olnud kõige paremasse seltskonda sattunud ja tegi mõned kiiremad päevad ja jõudis meile järele. Lugusid rääkida oli tal see-eest mitu. Esimestest päevadest tuttav umbkeelne poola daam on tee katkestanud- väänas jala. Alkohoolikust sakslane Achim, kes esimese õlle igal hommikul nii kaheksa paiku avas, on samuti katkestanud. Jalutanud Achim ja näinud teel väravat, mis tuleks avada ja enda järel sulgeda. Tundunud kas liiga keeruline või tüütu või täpselt ei teagi, igal juhul mõtles, et ronib hoopis üle aia. Kotti teisele poole aeda ette viskama ei hakanud. Aeda ületades takerdus sellesse ja kuidagi nii õnnetult, et jäi pea alaspidi kõige täiega rippuma. Lahti end enam ei saanud. Väidetavalt nii 20 minutit hiljem olid möödunud kaks hollandi haiglaõde, kes Achimi lahti päästsid ja arvasid juba sinakaks tõmbunud jala kohta, et viis minutit veel ja sellest jalast poleks enam elulooma saanud.
Ja veel selline lugu. Teel oli üks väike koerake Anaisi rünnanud, kargas jalga, hakkas purema. Šokis (jah, ma tean, et selle sõna kasutamine ebakohastes kontekstides ei meeldi meedikutele eriti) Anais virutas koera eemale. Hiljem albergis loost rääkides oli kõigi peamine küsimus- kuidas ta ometi koera lüüa sai? Meditatiivse olemisega Barbara aga uurinud, kas ta siis koeraga lihtsalt rääkida ei oleks võinud? Anaisi vastus neile võis olla umbes midagi nagu: “?????” ja “”#¤%&/()!”
Ühtlasi ei jagunud Anaisile albergi kahes ruumis kohta, asendus oli aga üsna rusuv ja täies tühi tuba ilma millegita, nii et smugeldasime ta sealt albergi köögi põrandale.
Prantslanna Yvette aga läks vahepeal kaotsi. Toimunu rekonstruktsioon oleks umbes selline: kõndis Yvette mööda teed, kui ühel hetkel oli tema ees kaks valikut. Üks oli selge kollane nool paremale, teine oli suvaline seninägemata märk vasakule. Särav mõistus jõudis järeldusele, et camino peaks ilmselgelt olema see, kus on suvaline seninägemata märk vasakule. Ei olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar