28.09 Pontevedra – Caldas de Reis

Hommikul läbi Pontevedra jalutades näen siinoldud aja jooksul esimest Burger Kingi (kohe pärast järjekordset võimsat katedraali, muide). Märk teekonna lõpu algusest? Siin harjub hirmus kiiresti absoluutselt kõike märgilisena tõlgendama. Sellest hetkest, kui inglane Tony kuulis, et olen semiootikat õppinud, hakkab ta mind nähes iga kord entusiastlikult Umberto Ecot tsiteerima.

Selles teekonnas kiputakse sageli ka üldisemas plaanis sümbolit nägema – rännakut võetakse kui enese elu mudelvarianti ühes igasuguste teeristmike, madalseisude, õigelt teelt kõrvale kaldumiste, sihtmärgini jõudmiste ja muuga.

Kõndides kirun mõttes seda, kes need paganase mäed siia tee peale on kuhjanud. Päike paistab lagipähe ja hetkeks mõtlen härdusega Eesti sombuste koerailmade peale. Aga alati aitab mõte, et ükskord jõuan albergue’ni ja siis on vaja teha vaid ainult üks suur pingutus – kuidagi pesemisasjad kotist välja õngitseda ja end dušini vedada. Seejärel on aeg taassünniks. Siin on iga päeva sees veel teine päev – palju suurem, kui see esimene.

Täna (24km) valutavad jalad kohe erilise mõnuga.

Homme toimuvat üle Hispaania streik – meil soovitatakse kõik vajalik igaks juhuks täna poest ära osta. Esialgu jääb siiski selgusetuks, mis streik, miks streigitakse, kes streigib?

/---/ Tony, kes on vist pea terve elu mänedžerina töötanud, suutis organiseerida meie ca 20-liikmelisele seltskonnale restoranis kohad. Kui kohale jõuame, tõlgib ta ühtlasi meile erinevateks käikudeks pakutavate roogade nimed ja sisuliselt võtab ise tellimuse. Minu vastas istub üks saksa härra, kes kiidab, et Tallinn olevat ikka hirmus ilus hansalinn. Veidralt armas vanem Kanadas elav austraallanna Susie räägib, kuidas ta 23-aastasena oma tulevase abikaasa leidis ja alguses külma ja kättesaamatut naist mängis, kuigi kohe ära armus.

Tutvun 19-aastase saksa-prantsuse päritolu Isabelle’iga. Ta on siiani kohatutest ainus rändur, kes minust noorem on. Julge tüdruk – alustas teed Lissabonist, albergue’ide puudumisel magas vahepeal näiteks maisipõllul (toppis paberist tehtud tropid kõrva, kartis, et hiired ronivad muidu ligi), kirikus, ühel korral koputas suvalisele uksele, küsis, ega külakeses hotelli ei juhtu olema (teadis väga hästi,et mitte ei ole) ja laskis end sisse kutsuda ja enesele öömaja pakkuda. Praeguseks on tal üks põlv läbi – arst oli soovitanud vähemalt kolm päeva puhata, aga ta ei taha ja kõnnib nüüd vaikselt (ca 5-10km päevas) siiski edasi. Ütleb, et siiatulek oli parim otsus tema elus. Tal on vaba aasta, seejärel plaanib ülikooli astuda. Sinnamaani aga tahab ringi reisida.

29.09 Caldas de Reis – Padron

Heidi saadab sõnumiga laulusõnad: „Ka siis, kui mu telefon streigib ja möödunu maik on veel suus, ole mureta, beibi, helistan sulle kell kuus.“

Kuidagi hajameelne päev – eksisin esimest korda teelt ja jalutasin ca 2 km vales suunas. Leidsin mingil põhjusel, et mu intuitsioon on etem, kui silmade lahti hoidmine (nooled on jätkuvalt igal pool).

Jalad valutavad igal päeval erinevatest kohtadest. Hoiab põnevust üleval. Minus tekitab alalist segadust, kumba jalga oleks parajasti mõttekam longata.

Täna on Sigridi sünnipäev ja ausõna – ma olen veendunud, et öösel moodustas kolmest suunast kostuvatest norsetest vägagi veenev orkestratsioon muusikateosele „Õnne soovime sul“. Kuulasin veidi, toppisin kõrvatropid kõrva ja magasin nagu lapsuke.

Näen jälle soomlasi. Jorma on jätkuvalt ainus tige inimene, keda teekonna jooksul kohanud olen. Asjale ei aita kaasa ka see, et Atomi ja Kaisu ta eile umbes kaheks tunniks kuhugi teeveerele ära kaotasid... See on ammu selge, et siin saab ka umbkeelsena ilusasti suheldud, aga Jorma on illustratsioon sellele, et kui inimene ikka hirmsasti tahab kogu maailma peale tige olla, siis ei saa teda keegi takistada.

Nägin täna alternatiivseid mooduseid camino läbimiseks. Näiteks: nunnad hobukaarikuga. Näiteks: pisikeste seljakottidega põhikooliõpilased, kes iga päeva lõpuks viiakse bussiga tagasi öömiskohta ja hommikul jälle sinna linna, kus jalutamine pooleli jäi. Nad ei ole väga õnnelikud. Ilmselt mingi variant ühiskondlikult kasulikust tööst.

Tutvun puertoriikolanna Mariaga. Ta on veidi üle 40 aasta vana, näeb imeilus välja, aga natuke koomiline ka – tal on nimelt täismeik (ripsmetušš-koolutaja-põsepuna etc) ja soeng. Ma ei ole siiani näinud teel mitte ühtki naist, kes midagi sellist vaevuks tegema. Aga Maria camino on jällegi üks variant paljudest – ta on tulnud oma mehe ja sõbrannaga. Seljakott on imekerge. Kõik asjad on juba varakut Santiagosse saadetud. Nad ööbivad tee peal hotellides. Maria mainib, et tegelikult oleks ju päris huvitav kogemuse mõttes üks öö ka albergue’is veeta – kõlab sedamoodi nagu oleks põnev vahepeal loomaaias ahvikesi vaatamas käia. Minu meelest on see omamoodi armas ja naljakas. Ta räägib mulle pikalt Puerto Ricost – ajaloost ja traditsioonidest (USA ja Hispaania mõjude huvitav kompott). Ta räägib mulle ka neljast ameeriklasest, kes olevat surma mõistetud, viimasel hetkel aga olevat nende süütus tõestatud, misjärel nad olevat otsustanud üheskoos caminole tulla, et raputada endalt kibestumus ja taastada usk inimkonda. Lugu kõlab omamoodi romantiliselt, võib-olla on isegi tõsi. Koju jõudes guugeldan.

Padroni albergue’is ilmub kuskilt olematusest taas kord jätkuvalt imeilus hispaanlane Jose Manuel. Ta saab enesele viimase voodikoha (järgmised tulijad peavad kõndima veel 5 km järgmise peatuspaigani. 5 km on päeva lõpus juba väga pikk tee.) Jose on pidanud mingi terviseprobleemi tõttu päeva vahele jätma. Olen temasse jätkuvalt platooniliselt ja vaikimisi armunud. Ta teeb mulle teed. Mulle meeldib teda vaadata, ta on nii võluvalt naljakas, kui üritab iirlastele käte ja jalgade abil oma seiklusi jutustada.

Jääme õhtul pikalt „rääkima“. Oleme hoolimata keelebarjäärist jõudnud kuidagi sinnamaani, et jätkuvalt vaid paarist sõnast aru saades räägime religioonist, selle praktiseerimisest/mittepraktiseerimisest ja oma huvidest. Ega ma muidugi lõpuni kindel ei saa olla, et ta hoopis näiteks erinevatest lõhe küpsetamise meetoditest ei rääkinud...

30.09 Padron – Santiago de Compostela

Viimane päev kõndimist. 22 km.

Mul oli enne teele asumist, Eestis, selline tunne, et kindlasti kukub mulle siin telliskivi pähe või juhtub midagi muud hirmsat. Sain oma telliskiviga-pähe-hetke nüüd kätte. Ületasin hommikul hämaras raudteed. Hajameelne nagu harilikult. Selgub, et rongid on siin erakordselt vaiksed ja kiired – rong laskis signaali ja murdosa sekundi jooksul tegin oma elu kõige kiirema ja graatsilisema gasellihüppe ning päästsin oma ihu enneaegsetest transformatsioonidest. Toimunut nägid pealt poola neiud. Kui nendeni jõudsin, seisid nad, silmad suured nagu tõllarattad ja seletasid, et hetk, mida nemad nägid, oli rong ja rogist paari meetri kaugusel mina.

Tee läheb täna erakordselt aeglaselt – Santiago on küll silme ees, aga viimased päevad on olnud mingi jama  kõõlustega (parema jalaga on eriti halvasti), täna on juba sigavalus kõndida. Leian, et kui jalgadega on lood sedasi, siis on tarvis Red Bulli (tiivad jms) ja lonkan selle toel nii mõnestki teisest lonkajast mööda. Santiago de Compostela linnapiiri ületamine ei tähenda minu pettumuseks sugugi seda, et katedraal lähedal oleks. Üks kohalik peatab mu, soovib ilusat jõudmist ja ütleb, et ainult poolt tundi veel. Pool tundi VEEL?! Selle poole tunni jooksul liipan edasi peamiselt tahtejõu najal.

Lõpuks katedraalini jõudes näen Tony’t, kes on jõudnud juba asjad ära panna ja end korda teha. Ta kallistab mind, ütleb, et ma istuksin näed-just-siia-see-on-väljaku-keskpunkt. Istun. Vahin katedraali. Pisarad voolavad. Endal on ka piinlik, aga meeletu väsimus pluss avanev pilt moodustavad kokku võimsa emotsiooni. Teine tuttav inimene, keda hetk pärast seda näen, on Jose Manuel. Ma ei vaevu isegi üllatuma. Ta kallistab mind pikalt. Hetkeks lööb välja mingi kummaline tibirefleks ja tunnen esimest korda teekonna jooksul pisut piinlikkust selle üle, milline ma välja näen – läbivettinud t-särk seljas, ühtki kamuflaažividinat (-> meik, muud hooldusvidinad) pole paar nädalat näinudki. Saan ise ka aru, et selline mõte on tobe.

Veidi hinge tõmmanuna jõuan tagasi reaalsusesse – Santiago on rõvedat moodi turiste täis. Väsinud palverändurid ei pääse palverändurite missale, sest seljakotiga ei tohi katedraali siseneda (aga on võimalus lehvitada kõikidele äsja bussi pealt maha astunud turistidele, kes sinna minna saavad). Katedraali lähedalt tuleb üles otsida tasuline koht, kuhu seljakotid jätta võib. Palveränduri sertifikaadi saamiseks tuleb jällegi minimaalselt tund aega järjekorras seista. Otsustan tolle seismise kohe ära teha. Minu ees seisvad naisterahvad küsivad midagi inglise keeles. Vastan. Järgmisel hetkel hakkavad nad omavahel eesti keeles rääkima. Ei hakka imestama. Aga nad on esimesed eestlased, keda siin kohtan (seni ei ole ühestki eestlasest kuulda olnud. Nii mõneski albergue’is ei ole ükski eestlane kunagi ööbinudki.). Nemad tegid vististi Põhjateed. Jutustame vastastikku kogemustest.

Olen enesele couchsurfingu kaudu leidnud majutaja, Marcose, kes peaks olema ca 60-aastane meesterahvas. Nimi on sama, mis majutajal Portos, hea. Ta saadab sõnumi juhistega,mis on pehmelt öeldes pisut segased. Tänava nime ja maja numbri asemel ütleb, mis hotelli lähedal maja on ja et ma vajutagu roheliste väravate juures number kolme nupule. Leian õige tänava – viimne kui värav on roheline. Saadan sõnumi, küsin, et mis ja kus. Välja ilmub noor naisterahvas Jos (hiljem selgub, et tegemist on Marcose tüdruksõbraga), juhatab mind majja ja näitab kätte ruumi, kus ööbin. Keldrikorrus, minu naabriks on veinikelder ja seina ääres on maast laeni maal seotud käte, jalgade ja suuga naisest. Kuulen, et kunagi olid paar neidu keeldunud selles toas magamast, sest maal ajas neile hirmu nahka. Vihma käest räästa alla – üleval on sama kunstniku maal, kus mehekeha läbistavad naelad. Kunstnik Carmen Delaco on kolmekümnendais naine (see oli mulle üllatuseks) – väga ekspressiivne, võimas, veetlevalt hirmutav. Jos annab mulle maja võtmed ja ütleb, et Marcos ise tuleb millalgi öösel. Terve maja on maale täis – hiljem saan teada, et autoriteks on peamiselt Hispaania ja Portugali tuntud kunstnikud. Nii palju, kui ma aru saan, on nad suuremalt jaolt ka Marcose sõbrad.

Käin duši all, vahetan riided ja lähen katedraali juurde – oleme leppinud camino-seltskonnaga kokku kohtumise kell seitse. Võtame baaris joogid ja läheme siis restorani, mida Tony soojalt soovitab. Ma pole mitte kunagi mitte kuskil näinud nii kiireid kelnereid.

Tagasi ööbimiskohas. Istun tugitoolis, sirvin raamatut Erwin Olafi fotodega ja ei suuda otsustada, kas ta meeldib mulle või mitte. Seejärel võtan käsile Leni Riefenstahli „Five lives’i“ ja satun hetkega vaimustusse (meenutan üht tuttavat Tartus, kes annaks mulle selle eest ilmselt kere peale – esteetiline veetlus olla üks ohtlik-hukutav kraam). Südaöö paiku tuleb Marcos, istub minu kõrvale tugitooli, räägime juttu. Mõne aja pärast saabub Iris – 23-aastane ungarlanna, kes on Santiagos vahetusüliõpilane ja peatub üürikorteri leidmiseni Marcose pool. Arvas, et leiab korteri kolme päeva jooksul, aga on praeguseks siin olnud juba üle nädala. Marcosel ei ole selle kõige vastu mitte midagi. Peale maalide sisaldab elamine igasuguseid vidinaid nagu Macid ja iPadid ja iPodid ja ma isegi tea, kuidas neid nimetatakse. Marcos ei näe aga sageli isegi vajadust maja ust lukustada, ütleb, et see on ju Santiago, kes siin ikka vargile tuleb.

Kirjutan päevikut, Marcos on pannud muusika mängima. Diana Krall laulab: „This can’t be love, because I feel so well.“

02.10 Santiago

Eile hakkas vihma sadama ja enam väga järele jääda ei taha. Käisin Pilgrims’ Museumis. Tasuta koht. Palverännakute ajalugu. Igas ruumis oli raamatuke ingliskeelse tekstiga. Sain kinnitust, et Pühal Aastal Santiagosse kõndimine tõepoolest kustutavat kõik patud kohe täitsa ära. Igal muul aastal toimivat palveränduritele antav sertifikaat kõige tavalisema indulgentsina – patt jääb alles, aga ÜKT-st oled vabastatud. Vot siis.

Õhtul kell seitse oli taas kohtumine selle osaga camino-seltskonnast, kes veel Santiagos on. Seekord proovin restoranis haid.

Tony kiidab mind selle eest, et kasutan vormi „I will do“ ja mitte „I should do“. Seejärel seletab ta, et ma olevat warrior – Inglismaal ja Iirimaal ei julgevat noored sugugi selliseid teekondi ette võtta. Lasen ennast meelitada, kuigi tegelikult tean väga hästi, et kui üksi oma toas luku taga istumine välja arvata, on umbes kõik asjad siin maailmas on ohtlikumad kui camino.

Täna jätsin iirlastega hüvasti – nad suundusid bussiga Portosse. Mingil põhjusel ma lihtsalt ei näinud tükk aega Joe’d, kes minu kõrval istus. Otseses mõttes. Vabandasin end sügavalt uskliku Joe ees välja sellega, et ta on ilmselt lihtsalt nii valgustatud, et paistab praktiliselt läbi. Joe sattus vaimustusse ja käskis Patricial selle meelde jätta – tal enesel on paraku kuldkala mälu ja midagi peale palvete tema peakolusse naljalt pikemalt pidama ei jää.

Johanna teavitab sõnumiga (kust ta numbri sai?), et temal ja poolakatel on plaan St.Jacobi kuju suudlema minna. Justnimelt, suudlema, sest arvestades seda, kui pikalt peab järjekorras seisma, et kujuni jõuda, ei saa millegi vähemaga leppida. 

03.10 Santiago - Tallinn

Äratuskell heliseb kell 8. Jätan lauale võtmed ning tänukirja Marcosele ja Josile. Kõrvale panen paar Kamatahvlit, mida olen ennastohverdavalt tee peal kaasas kandnud ja mis kogu selle ringitatsamise tagajärjel on muutunud ilusasti pakendatud šokolaadipuruks.

Stanstedi lennujaama jõudes näen Burger Kingi silti ja tumedad ihad võtavad mu üle võimust. Vahetan viimased eurod naelade vastu ja lähen uurin, mis on Burger Kingi Big Mac. Müüja pakub selleks mingit Chopperi-nimelist asja. Ei ole absoluutselt mingi üllatus, et see osutub saepurumaitseliseks. Mulle meenub, et mul on kotis pakk juustu, õngitsen selle ilma igasuguse häbitundeta välja topin juustuviilakad burgeri vahele.

Lennujaamas leiab mu üles üks kunagine koolivend. Me ei ole vist kunagi isegi tutvunud, aga nüüd tundub olevat sobiv hetk. Stansted-Tallinn lennul üritame juba üksteist võimalikult halbade naljadega üle trumbata.

Lennujaamas ootavad mind Heidi ja ta isa. Heidi kahtlustas õigustatult, et ma ei ole kellelegi teisele tagasiõudmise täpsest aega maininud ja võttis isa autojuhiks kaasa. Too räägib indulgentside teemat kuuldes, kuidas tema käinud ükskord jõulude ajal kirikus ja seal olevat kah kõik patud andeks antud.

11.10 Tartu

Istun Tartus Genialistide klubis. Kohviku boss Allan küsib, kas ma kaalusin ennast ka enne ja pärast reisi. Teatan, et olen tõenäoliselt ainus inimene, kes suudab ca 20 km päevas kõndides juurde võtta. Allan irvitab ja kallab mulle pitsi Vana Tallinnat.