Heidi saadab sõnumiga laulusõnad: „Ka siis, kui mu telefon streigib ja möödunu maik on veel suus, ole mureta, beibi, helistan sulle kell kuus.“
Kuidagi hajameelne päev – eksisin esimest korda teelt ja jalutasin ca 2 km vales suunas. Leidsin mingil põhjusel, et mu intuitsioon on etem, kui silmade lahti hoidmine (nooled on jätkuvalt igal pool).
Jalad valutavad igal päeval erinevatest kohtadest. Hoiab põnevust üleval. Minus tekitab alalist segadust, kumba jalga oleks parajasti mõttekam longata.
Täna on Sigridi sünnipäev ja ausõna – ma olen veendunud, et öösel moodustas kolmest suunast kostuvatest norsetest vägagi veenev orkestratsioon muusikateosele „Õnne soovime sul“. Kuulasin veidi, toppisin kõrvatropid kõrva ja magasin nagu lapsuke.
Näen jälle soomlasi. Jorma on jätkuvalt ainus tige inimene, keda teekonna jooksul kohanud olen. Asjale ei aita kaasa ka see, et Atomi ja Kaisu ta eile umbes kaheks tunniks kuhugi teeveerele ära kaotasid... See on ammu selge, et siin saab ka umbkeelsena ilusasti suheldud, aga Jorma on illustratsioon sellele, et kui inimene ikka hirmsasti tahab kogu maailma peale tige olla, siis ei saa teda keegi takistada.
Nägin täna alternatiivseid mooduseid camino läbimiseks. Näiteks: nunnad hobukaarikuga. Näiteks: pisikeste seljakottidega põhikooliõpilased, kes iga päeva lõpuks viiakse bussiga tagasi öömiskohta ja hommikul jälle sinna linna, kus jalutamine pooleli jäi. Nad ei ole väga õnnelikud. Ilmselt mingi variant ühiskondlikult kasulikust tööst.
Tutvun puertoriikolanna Mariaga. Ta on veidi üle 40 aasta vana, näeb imeilus välja, aga natuke koomiline ka – tal on nimelt täismeik (ripsmetušš-koolutaja-põsepuna etc) ja soeng. Ma ei ole siiani näinud teel mitte ühtki naist, kes midagi sellist vaevuks tegema. Aga Maria camino on jällegi üks variant paljudest – ta on tulnud oma mehe ja sõbrannaga. Seljakott on imekerge. Kõik asjad on juba varakut Santiagosse saadetud. Nad ööbivad tee peal hotellides. Maria mainib, et tegelikult oleks ju päris huvitav kogemuse mõttes üks öö ka albergue’is veeta – kõlab sedamoodi nagu oleks põnev vahepeal loomaaias ahvikesi vaatamas käia. Minu meelest on see omamoodi armas ja naljakas. Ta räägib mulle pikalt Puerto Ricost – ajaloost ja traditsioonidest (USA ja Hispaania mõjude huvitav kompott). Ta räägib mulle ka neljast ameeriklasest, kes olevat surma mõistetud, viimasel hetkel aga olevat nende süütus tõestatud, misjärel nad olevat otsustanud üheskoos caminole tulla, et raputada endalt kibestumus ja taastada usk inimkonda. Lugu kõlab omamoodi romantiliselt, võib-olla on isegi tõsi. Koju jõudes guugeldan.
Padroni albergue’is ilmub kuskilt olematusest taas kord jätkuvalt imeilus hispaanlane Jose Manuel. Ta saab enesele viimase voodikoha (järgmised tulijad peavad kõndima veel 5 km järgmise peatuspaigani. 5 km on päeva lõpus juba väga pikk tee.) Jose on pidanud mingi terviseprobleemi tõttu päeva vahele jätma. Olen temasse jätkuvalt platooniliselt ja vaikimisi armunud. Ta teeb mulle teed. Mulle meeldib teda vaadata, ta on nii võluvalt naljakas, kui üritab iirlastele käte ja jalgade abil oma seiklusi jutustada.
Jääme õhtul pikalt „rääkima“. Oleme hoolimata keelebarjäärist jõudnud kuidagi sinnamaani, et jätkuvalt vaid paarist sõnast aru saades räägime religioonist, selle praktiseerimisest/mittepraktiseerimisest ja oma huvidest. Ega ma muidugi lõpuni kindel ei saa olla, et ta hoopis näiteks erinevatest lõhe küpsetamise meetoditest ei rääkinud...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar