Viimane päev kõndimist. 22 km.
Mul oli enne teele asumist, Eestis, selline tunne, et kindlasti kukub mulle siin telliskivi pähe või juhtub midagi muud hirmsat. Sain oma telliskiviga-pähe-hetke nüüd kätte. Ületasin hommikul hämaras raudteed. Hajameelne nagu harilikult. Selgub, et rongid on siin erakordselt vaiksed ja kiired – rong laskis signaali ja murdosa sekundi jooksul tegin oma elu kõige kiirema ja graatsilisema gasellihüppe ning päästsin oma ihu enneaegsetest transformatsioonidest. Toimunut nägid pealt poola neiud. Kui nendeni jõudsin, seisid nad, silmad suured nagu tõllarattad ja seletasid, et hetk, mida nemad nägid, oli rong ja rogist paari meetri kaugusel mina.
Tee läheb täna erakordselt aeglaselt – Santiago on küll silme ees, aga viimased päevad on olnud mingi jama kõõlustega (parema jalaga on eriti halvasti), täna on juba sigavalus kõndida. Leian, et kui jalgadega on lood sedasi, siis on tarvis Red Bulli (tiivad jms) ja lonkan selle toel nii mõnestki teisest lonkajast mööda. Santiago de Compostela linnapiiri ületamine ei tähenda minu pettumuseks sugugi seda, et katedraal lähedal oleks. Üks kohalik peatab mu, soovib ilusat jõudmist ja ütleb, et ainult poolt tundi veel. Pool tundi VEEL?! Selle poole tunni jooksul liipan edasi peamiselt tahtejõu najal.
Lõpuks katedraalini jõudes näen Tony’t, kes on jõudnud juba asjad ära panna ja end korda teha. Ta kallistab mind, ütleb, et ma istuksin näed-just-siia-see-on-väljaku-keskpunkt. Istun. Vahin katedraali. Pisarad voolavad. Endal on ka piinlik, aga meeletu väsimus pluss avanev pilt moodustavad kokku võimsa emotsiooni. Teine tuttav inimene, keda hetk pärast seda näen, on Jose Manuel. Ma ei vaevu isegi üllatuma. Ta kallistab mind pikalt. Hetkeks lööb välja mingi kummaline tibirefleks ja tunnen esimest korda teekonna jooksul pisut piinlikkust selle üle, milline ma välja näen – läbivettinud t-särk seljas, ühtki kamuflaažividinat (-> meik, muud hooldusvidinad) pole paar nädalat näinudki. Saan ise ka aru, et selline mõte on tobe.
Veidi hinge tõmmanuna jõuan tagasi reaalsusesse – Santiago on rõvedat moodi turiste täis. Väsinud palverändurid ei pääse palverändurite missale, sest seljakotiga ei tohi katedraali siseneda (aga on võimalus lehvitada kõikidele äsja bussi pealt maha astunud turistidele, kes sinna minna saavad). Katedraali lähedalt tuleb üles otsida tasuline koht, kuhu seljakotid jätta võib. Palveränduri sertifikaadi saamiseks tuleb jällegi minimaalselt tund aega järjekorras seista. Otsustan tolle seismise kohe ära teha. Minu ees seisvad naisterahvad küsivad midagi inglise keeles. Vastan. Järgmisel hetkel hakkavad nad omavahel eesti keeles rääkima. Ei hakka imestama. Aga nad on esimesed eestlased, keda siin kohtan (seni ei ole ühestki eestlasest kuulda olnud. Nii mõneski albergue’is ei ole ükski eestlane kunagi ööbinudki.). Nemad tegid vististi Põhjateed. Jutustame vastastikku kogemustest.
Olen enesele couchsurfingu kaudu leidnud majutaja, Marcose, kes peaks olema ca 60-aastane meesterahvas. Nimi on sama, mis majutajal Portos, hea. Ta saadab sõnumi juhistega,mis on pehmelt öeldes pisut segased. Tänava nime ja maja numbri asemel ütleb, mis hotelli lähedal maja on ja et ma vajutagu roheliste väravate juures number kolme nupule. Leian õige tänava – viimne kui värav on roheline. Saadan sõnumi, küsin, et mis ja kus. Välja ilmub noor naisterahvas Jos (hiljem selgub, et tegemist on Marcose tüdruksõbraga), juhatab mind majja ja näitab kätte ruumi, kus ööbin. Keldrikorrus, minu naabriks on veinikelder ja seina ääres on maast laeni maal seotud käte, jalgade ja suuga naisest. Kuulen, et kunagi olid paar neidu keeldunud selles toas magamast, sest maal ajas neile hirmu nahka. Vihma käest räästa alla – üleval on sama kunstniku maal, kus mehekeha läbistavad naelad. Kunstnik Carmen Delaco on kolmekümnendais naine (see oli mulle üllatuseks) – väga ekspressiivne, võimas, veetlevalt hirmutav. Jos annab mulle maja võtmed ja ütleb, et Marcos ise tuleb millalgi öösel. Terve maja on maale täis – hiljem saan teada, et autoriteks on peamiselt Hispaania ja Portugali tuntud kunstnikud. Nii palju, kui ma aru saan, on nad suuremalt jaolt ka Marcose sõbrad.
Käin duši all, vahetan riided ja lähen katedraali juurde – oleme leppinud camino-seltskonnaga kokku kohtumise kell seitse. Võtame baaris joogid ja läheme siis restorani, mida Tony soojalt soovitab. Ma pole mitte kunagi mitte kuskil näinud nii kiireid kelnereid.
Tagasi ööbimiskohas. Istun tugitoolis, sirvin raamatut Erwin Olafi fotodega ja ei suuda otsustada, kas ta meeldib mulle või mitte. Seejärel võtan käsile Leni Riefenstahli „Five lives’i“ ja satun hetkega vaimustusse (meenutan üht tuttavat Tartus, kes annaks mulle selle eest ilmselt kere peale – esteetiline veetlus olla üks ohtlik-hukutav kraam). Südaöö paiku tuleb Marcos, istub minu kõrvale tugitooli, räägime juttu. Mõne aja pärast saabub Iris – 23-aastane ungarlanna, kes on Santiagos vahetusüliõpilane ja peatub üürikorteri leidmiseni Marcose pool. Arvas, et leiab korteri kolme päeva jooksul, aga on praeguseks siin olnud juba üle nädala. Marcosel ei ole selle kõige vastu mitte midagi. Peale maalide sisaldab elamine igasuguseid vidinaid nagu Macid ja iPadid ja iPodid ja ma isegi tea, kuidas neid nimetatakse. Marcos ei näe aga sageli isegi vajadust maja ust lukustada, ütleb, et see on ju Santiago, kes siin ikka vargile tuleb.
Kirjutan päevikut, Marcos on pannud muusika mängima. Diana Krall laulab: „This can’t be love, because I feel so well.“
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar