Äratuskell heliseb kell 8. Jätan lauale võtmed ning tänukirja Marcosele ja Josile. Kõrvale panen paar Kamatahvlit, mida olen ennastohverdavalt tee peal kaasas kandnud ja mis kogu selle ringitatsamise tagajärjel on muutunud ilusasti pakendatud šokolaadipuruks.
Stanstedi lennujaama jõudes näen Burger Kingi silti ja tumedad ihad võtavad mu üle võimust. Vahetan viimased eurod naelade vastu ja lähen uurin, mis on Burger Kingi Big Mac. Müüja pakub selleks mingit Chopperi-nimelist asja. Ei ole absoluutselt mingi üllatus, et see osutub saepurumaitseliseks. Mulle meenub, et mul on kotis pakk juustu, õngitsen selle ilma igasuguse häbitundeta välja topin juustuviilakad burgeri vahele.
Lennujaamas leiab mu üles üks kunagine koolivend. Me ei ole vist kunagi isegi tutvunud, aga nüüd tundub olevat sobiv hetk. Stansted-Tallinn lennul üritame juba üksteist võimalikult halbade naljadega üle trumbata.
Lennujaamas ootavad mind Heidi ja ta isa. Heidi kahtlustas õigustatult, et ma ei ole kellelegi teisele tagasiõudmise täpsest aega maininud ja võttis isa autojuhiks kaasa. Too räägib indulgentside teemat kuuldes, kuidas tema käinud ükskord jõulude ajal kirikus ja seal olevat kah kõik patud andeks antud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar