Eile hakkas vihma sadama ja enam väga järele jääda ei taha. Käisin Pilgrims’ Museumis. Tasuta koht. Palverännakute ajalugu. Igas ruumis oli raamatuke ingliskeelse tekstiga. Sain kinnitust, et Pühal Aastal Santiagosse kõndimine tõepoolest kustutavat kõik patud kohe täitsa ära. Igal muul aastal toimivat palveränduritele antav sertifikaat kõige tavalisema indulgentsina – patt jääb alles, aga ÜKT-st oled vabastatud. Vot siis.
Õhtul kell seitse oli taas kohtumine selle osaga camino-seltskonnast, kes veel Santiagos on. Seekord proovin restoranis haid.
Tony kiidab mind selle eest, et kasutan vormi „I will do“ ja mitte „I should do“. Seejärel seletab ta, et ma olevat warrior – Inglismaal ja Iirimaal ei julgevat noored sugugi selliseid teekondi ette võtta. Lasen ennast meelitada, kuigi tegelikult tean väga hästi, et kui üksi oma toas luku taga istumine välja arvata, on umbes kõik asjad siin maailmas on ohtlikumad kui camino.
Täna jätsin iirlastega hüvasti – nad suundusid bussiga Portosse. Mingil põhjusel ma lihtsalt ei näinud tükk aega Joe’d, kes minu kõrval istus. Otseses mõttes. Vabandasin end sügavalt uskliku Joe ees välja sellega, et ta on ilmselt lihtsalt nii valgustatud, et paistab praktiliselt läbi. Joe sattus vaimustusse ja käskis Patricial selle meelde jätta – tal enesel on paraku kuldkala mälu ja midagi peale palvete tema peakolusse naljalt pikemalt pidama ei jää.
Johanna teavitab sõnumiga (kust ta numbri sai?), et temal ja poolakatel on plaan St.Jacobi kuju suudlema minna. Justnimelt, suudlema, sest arvestades seda, kui pikalt peab järjekorras seisma, et kujuni jõuda, ei saa millegi vähemaga leppida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar