Hommikul läbi Pontevedra jalutades näen siinoldud aja jooksul esimest Burger Kingi (kohe pärast järjekordset võimsat katedraali, muide). Märk teekonna lõpu algusest? Siin harjub hirmus kiiresti absoluutselt kõike märgilisena tõlgendama. Sellest hetkest, kui inglane Tony kuulis, et olen semiootikat õppinud, hakkab ta mind nähes iga kord entusiastlikult Umberto Ecot tsiteerima.
Selles teekonnas kiputakse sageli ka üldisemas plaanis sümbolit nägema – rännakut võetakse kui enese elu mudelvarianti ühes igasuguste teeristmike, madalseisude, õigelt teelt kõrvale kaldumiste, sihtmärgini jõudmiste ja muuga.
Kõndides kirun mõttes seda, kes need paganase mäed siia tee peale on kuhjanud. Päike paistab lagipähe ja hetkeks mõtlen härdusega Eesti sombuste koerailmade peale. Aga alati aitab mõte, et ükskord jõuan albergue’ni ja siis on vaja teha vaid ainult üks suur pingutus – kuidagi pesemisasjad kotist välja õngitseda ja end dušini vedada. Seejärel on aeg taassünniks. Siin on iga päeva sees veel teine päev – palju suurem, kui see esimene.
Täna (24km) valutavad jalad kohe erilise mõnuga.
Homme toimuvat üle Hispaania streik – meil soovitatakse kõik vajalik igaks juhuks täna poest ära osta. Esialgu jääb siiski selgusetuks, mis streik, miks streigitakse, kes streigib?
/---/ Tony, kes on vist pea terve elu mänedžerina töötanud, suutis organiseerida meie ca 20-liikmelisele seltskonnale restoranis kohad. Kui kohale jõuame, tõlgib ta ühtlasi meile erinevateks käikudeks pakutavate roogade nimed ja sisuliselt võtab ise tellimuse. Minu vastas istub üks saksa härra, kes kiidab, et Tallinn olevat ikka hirmus ilus hansalinn. Veidralt armas vanem Kanadas elav austraallanna Susie räägib, kuidas ta 23-aastasena oma tulevase abikaasa leidis ja alguses külma ja kättesaamatut naist mängis, kuigi kohe ära armus.
Tutvun 19-aastase saksa-prantsuse päritolu Isabelle’iga. Ta on siiani kohatutest ainus rändur, kes minust noorem on. Julge tüdruk – alustas teed Lissabonist, albergue’ide puudumisel magas vahepeal näiteks maisipõllul (toppis paberist tehtud tropid kõrva, kartis, et hiired ronivad muidu ligi), kirikus, ühel korral koputas suvalisele uksele, küsis, ega külakeses hotelli ei juhtu olema (teadis väga hästi,et mitte ei ole) ja laskis end sisse kutsuda ja enesele öömaja pakkuda. Praeguseks on tal üks põlv läbi – arst oli soovitanud vähemalt kolm päeva puhata, aga ta ei taha ja kõnnib nüüd vaikselt (ca 5-10km päevas) siiski edasi. Ütleb, et siiatulek oli parim otsus tema elus. Tal on vaba aasta, seejärel plaanib ülikooli astuda. Sinnamaani aga tahab ringi reisida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar