1/16/2019

26. september, Santarém -> Golega (ca 34 km)



Kui seitsme ajal albergist startisin, olid teised juba läinud. Kadi jäi magama. Tegin peatuse Portas du Soli juures. Päikeseväravad õigustasid nime. See vaade taamal allpool asuvale jõele hetkel, mil päike tõusis, on sõnades väljendamatu. Läbi Santiago väravate (jah, see on nende nimi) järgnes üsna maaliline langus linnast välja. Õnneks ka piisavalt lühike, et mitte jalgadele liiga teha.


Ainus mure: ma ei olnud hommikust söönud ja et avatud kohvikuid teele ei jäänud, olid esimese kolme tunni ainsaks kütuseks teeveerelt korjatud viinamarjad. Vale de Figueiras tankisin end kohvi ja võileivaga, seejuures kohvi eest keeldus kohviku peremees raha võtmast. Rääkisin juttu eilse albergiseltskonnaga, kes enne mind samasse kohvikusse pidama oli jäänud.


Põldude ja metsade vahel edasi kõndides kuulasin järjekordset podcasti. Sedapuhku vihast. Rääkisid näiteks endine skinhead; gei, kes teeb ise podcasti vestlustest inimestega, kes teda vihkavad (võtab kommenteerijatega ühendust ja juhul, kui nad nõus on, salvestab vestluse. Ei püüa neid naeruvääristada, vaid teineteise mõistmiseks ühist pinnast leida); liberaalist poliitikakommentaator, keda peetakse erakordselt meeldivaks ja tolerantseks inimeseks, ent kes meenutas, kuidas on ise koolikiusaja olnud. Aastaid hiljem otsis ta üles inimese, keda kiusanud oli. Too ei andnud niisama lihtsat vabastust süümepiinadest, vaid kirjutas, et endise kiusaja ülesanne on nüüd maailma enda ümber paremaks kohaks teha.

Meenus, kuidas ütlesin kunagi inimesele, kes oli paljudele ennast ümbritsevatele inimestele halba teinud ja massiivselt valetanud, sh ka mulle, et ma ei pea viha ja ei vaja ka mingit tõestamist imetabastest muutustest. Tahaks lihtsalt näha, et ta selle arvelt, kui palju on teistele liiga teinud, püüaks nüüd teiste end ümbritsevate inimeste heaks midagi teha. Aga see vestlus lõppes eikuhugi. 



Golegas peatun eraalbergis Solo Duro. Kümne euro sees on ka hommikusöök ja koht ise on nunnu, ainult et jube üksildane tunne on. Peale minu on siin vaid paar portugallasest ratturit. Ei jõua ja ei taha sel õhtul albergist välja minna, toksin hoopis telefonis Duolingo äpis portugali keele tunde läbi. Lugedes juba enam-vähem mõistab üht-teist, aga hääldusest on raske aru saada.

P.S. Unenäod on miskipärast kõikidel öödel tohutult intensiivsed. Muidu mäletan neid vähe ja üleüldse on mu unenäod enamjaolt kriminaalselt igavad. Ei teagi, mis värk nüüd siis ühtäkki on.

27. september, Golega -> Tomar

Golega on muide hobuste pealinn, aga minu suureks pettumuseks ei jalutanud neid mulle ühtki vastu. Sellest ajast, kui Prantsuse teel ühest mäest kõndimise asemel üles ratsutasin (täiesti aktsepteeritud palverännaku läbimise meetod, muide), vaatan teravdatud pilgul ringi, et tea, äkki saaks veel. Tunnike pärast kõndima hakkamist kohtusin Hollandi härrasmehega, endise raadioajakirjaniku Keesiga. Ta teeb praegu 10-15kilomeetriseid päevi ja loodab füüsilise vormi Portosse jõudmise ajaks üles ehitada. Seal liitub temaga 24aastane poeg.

Keesil oli palju lõbusaid ja vähemlõbusaid lugusid. Surmatemaatika jätkuks rääkis ta näiteks seda, kuidas tema vähki surev sõber oli pahur, et iseenda matustel osaleda ei saa ja seega korraldas need endale paar nädalat enne surma ja sai rahulikult pealt vaadata, mis siis päriselt juhtuma hakkab. Kees rääkis sellestki, kuidas on pagulaslaagris iPhone’iga intervjuusid tegemas on käinud. See oli variant, kuidas keegi midagi kahtlustada ei osanud, ehkki teoreetiliselt ei oleks olnud põhjust teda mitte sinna lugusid tegema lasta.

Tomaris oli Kadi end juba hostelisse Thomar 2000 sisse seadnud ja magas lõunaund, kui jõudsin. Täitsa kena koht, ühtlasi lähedal peaväljakule, mis on väga kena omadus, kui tegemist on päev otsa kõmpinud ränduritega, kes ei pruugi õhtul suuta mitte ühtki lisasammu teha. Olen caminole jäävates suuremates linnades maksimaalselt ebaeeskujulik turist. Lihtsalt ei jõua enam rohkem midagi endasse haarata ja oma jalgadele veel survet avaldada. Peaväljakul oli aga sobivalt siinne versioon Olde Hansast. Keskajateemaline restoran Taverna Antiqua pakub palveränduritele (palveränduri pass peab kaasas olema) viie euro eest kahekäigulise maitsva taimetoidueine. Ostsime juurde kannu Sangriat, kõht sai täis ja sisuliselt magustoit justkui ka olemas. Lisaks istusid kõrvallauas palverändurid Austraaliast ja Edinburghist, nii et juttu jätkus.

Kadi, very relaxed.

28. september, Tomar -> Alvaiazere (ca 33 km)












 Hommikul valmis Kadi algatusel ja peamisel teostusel ka meie lõunasöök ehk võileivad avokaado, omleti ja singiga. Esimese peatuse tegime ühes külapood-kohvikus. Äärmiselt universaalne koht, kus müüdi nii kohvi kui õlut, meeste triiksärke, kartuleid ja puuvilju, sinki jne. 


Mõnus otsus oli teha teelt haak kõrvale, vähem kui kilomeeter tähistatud teest eemal on nimelt avatud uhiuus annetuspõhine kodualberg Heart Way. Omanik on neli caminot läbi kõndinud taanlanna, kes otsustas osta maja, mis jääks caminole (ei ole siinkandis kuigi kallis väljaminek) ja teha alberg. Teda ennast parajasti ei olnud, küll aga saabusid mõne aja pärast (seni lesisime maja ees tugitoolides) tema abilised, inglanna ja brasiillane, imesõbralik ja tore paarike. 

Paremal on paarike, kes Heart Way albergis tegutseb.




















Selles tõelises oaasis rääkisid nad meile albergi taustast, pakkusid kohvi ja oleks süüagi andnud, kui me ise keeldunud poleks (meil olid ju uhked võikud!). Meie jaoks oli veel vara öömajale jääda, ent koht tundus nii südantsoojendav, et kindel soovitus. Jätsime üht-teist nende annetuste kasti ja läksime helgel meelel edasi.

Seda helgust nüüd meeletult kauaks ei jätkunud, sest päeva teine pool oli füüsiliselt üsna keeruline. Jätkuvalt panustab üldise põnevustaseme ülalhoidmisse kuumalaine. Tõhusaks lohutajaks on viigimarjad, mida saab lihtsalt tee kõrvalt puude otsast noppida. Maitsevad nagu puhas õndsus.

Mõned kilomeetrid enne sihtpunkti oli teel veel üks tore alberg, mille perenaine pakkus võimalust natuke puhata, teha soolaga jalavanni ja maailmakaardil nööpnõelaga oma päritoluriik tähistada.

Sihtkoht: Pinheirose alberg. Hospitalero võttis meid vastu klaasikese valge portveini ja kõigi aegade kõige ägedama templiga palveränduri passi tarbeks. Õigupoolest oli tal templeid kolm: hõbedane kleebis, riidest märk ja viimaks kuuma vahaga valatav märk, millesse raske templiga jälg pressida. 11.50 garanteeris koha kaheses toas, millega kaasnes ka tekk ja käterätt (jällegi, luksus). Ümber nurga asub Loja de Frango, legendaarne söökla-take-away, kust saab sütel küpsetatud kana, mis ühes lisanditega maksab viieka.

Tutvusime seal iirlase Calumiga, kes juba aasta aega mööda ilma reisib. Ja poolaka Maciejga. Juba poole kümnest läksime magama. Mind kiusavad jätkuvalt ülimalt intensiivsed ja sageli vastikud uned.

29. september, Alvaizere -> Rabacal (ca 31 km)

Kadi proovis hommikul küll läbi valu veidi kõndida, ent sai enne linnast välja jõudmist aru, et põlv ei pea seda rõõmu eilsete tõusude ja languste järel vastu. Nii jäi ta linnakesse ootama hospitalero ärkamist. Calum oli minema põrutanud juba varahommikul, sest ta arvab mulle arusaamatutel põhjustel, et 5:45 on hea aeg kõndima hakata. Praegusel aastaajal on sel ajal pilkane pimedus. Minu meelest on see eelkõige hea aeg magamiseks.












Ansiao linnas jõudsin järele poolakale, kellega tegime kohvi- ja natapausi. Ülejäänud päeva kõndisime koos. Ta on seitse aastat Inglismaal elanud mees, nüüd tagasi Poolas. Töötab paralleelselt turvafirmas ja vabakutselise fotograafina.



Caminole sattus, kui tema elukaaslane ja lapse ema kinkis Hape Kerkelingi hitt-teose caminost ja leidis, et näe, see võiks olla asi, mida mees võiks teha. Kui mees aga endale sünnipäevakingituse teha otsustas ja tõepoolest piletid ostis, ei meeldinud see naisele enam üldse ja nüüd on jama majas. Mitte camino pärast, aga küllap see tõi muid asju esile. Näiteks selle, et kui naine on konservatiivne katoliiklane, siis mees on rohkem selline tüüp, kes ei leia, et kellegi rahvus või seksuaalsed eelistused peaksid takistama tal elamast. Mis, tuleb tunnistada, on üsna põhimõtteline vahe. Ma pole ülearu pädev religiooni teemal süvitsi kaasa rääkima, lihtsalt alati tekitab segadust, kui keegi kristlusele toetudes kellegi teise eksistentsi vastu on. No et kui Vana Testament ja sealsed graafilisemad olukorrad välja arvata, siis kas kristlus ei peaks põhinema armastusele...?

Juhtum viis kilomeetrit enne Rabacali. Üks vanaproua hüüdis meid ukse pealt, pakkus vett. See oli tõesti otsa lõppema hakanud, nii et olime tänulikud. Proua kutsus meid sisse, ruumi, mis nägi välja nagu oleks seal kunagi olnud pood. Tahtis, et pisut istuksime. Muutusin pisut ärevaks, sest polnud päris kindel, mida ta meilt ootab. Raha? Proua rääkis vaid portugali keelt ja mina saan sellest aru vaid baastasemel. Sõnaga, kukkusin kohe kahtlustama ja langesin suure kolinaga iseenda eelarvamuste ohvriks. Ei, ta ei tahtnud raha. Tahtis näidata oma abikaasa ja poja fotosid, kes on juba aastaid surnud. Palus, et me nende eest Santiagos palvetaksime. Selles oli midagi ilusat. Aga mul oli piinlik. Lõppkokkuvõttes, isegi kui ta oleks tahtnud raha, mis siis sellestki?



Lähedase inimesega Eestis on olnud igapäevane interneti-vestlus, small-talk, aga ma ei saa aru, mis toimub, mida ta asjadest arvab või kuidas end tunneb. Küsimine ei aita ja mõtteid pole ma lugema õppinud.


Vist peaks interneti välja lülitama. Ei taha tegelikult mõelda kodustele asjadele, mille osas puudub igasugune kontroll, tahaks olla siin, kus ma olen. Täielikult.

See on esimene õhtu, kus kõik hakkab viimaks meenutama caminot nii nagu mina seda tean ja tunnen. Inimesed arutavad jalgadega seotud murede üle. Ühisel õhtusöögil osaleb suurem osa albergis peatuvast seltskonnast. Jagub nii punast veini kui inimeste lugusid. Calum räägib, kuidas püüab suitsetamist maha jätta. Tegelikult teeb paki päevas, mis ei viita minu tagasihoidlikul hinnangul kuigi kõrgele õnnestumistõenäosusele.

 Lauas on Michelle ja Peter, vanem paar Londonist. Naine on sündinud prantsusmaal, mees Lõuna-Aafrikas. Ja mu suured lemmikud: šotlased, kes tähistavad caminol oma 70ndaid sünnipäevi (ühel on 14. oktoobril, teisel 21. oktoobril), ühtlasi möödub sel aastal 45 aastat nende kohtumisest. Nad kipuvad iga päev teelt eksima, sest härra üritab astmaatikust proua jaoks lihtsamaid (ehkki pikemaid) teid leida, kui mõni tõus ette jääb. Seejuures on nad alati rõõmsad. Ja nad on ka väga tiheda ajagraafikuga, kokku on neil camino jaoks 23 päeva. Aga nad teavad, mida teevad, on kõndinud koos läbi ka Camino del Norte. Taas olukord, kus mõtlen, et kui vanadus selline välja näeb, siis las tulla.

30. september, Rabacal -> Coimbra (ca 29 km)




















Kadi puhkas eile ja veetis üksjagu aega eelmise albergi hospitalero Carlosega juteldes ning kõnnib nüüd taas. Üleöö oleks siin viimaks justkui sügis saabunud. Hommikul panin esimest korda selga pikkade varrukatega pluusi. Vihma tibutas, kui lahkusime. Ja Rabacali kirikukellad helisesid. Meloodiliselt, seda küll, ent arusaamatuks jääb, kuidas keegi siinkandis sellises pidevas helide rõõmus üldse magada saab. Koerad haukusid, mäed tundusid eemalt kui uttumattunud vihmametsad.





























Mida ma teelt seekord leida loodan ja ega ma seda kogemata maha maga?


Päev läks aeglaselt. Tegelesin järjest süvenenumalt oma hirmudega, mis võttis viimsegi energia. Lõpuks teel mäest üles, kõikidest ränduritest eemal, kõndisin ja pisarad lihtsalt voolasid.
Absoluutsed lemmikud, Šoti vanapaar, kes caminol mõlemad oma 70ndat sünnipäeva tähistavad.












Coimbra piiril kiriku juures saime taas Kadiga kokku. Füüsiliselt oli linna sisenemine päris keeruline, tänavad jooksutasid muudkui üles-alla. Meie hostel Penedo da Saudade oli linna keskmele teoorias lähedal, aga praktikas sportlikult ülesmäge. Auhinnaks oli ilus hostel täiuslikult vaikses kohas, narikohtadega, millest igaüks moodustas justkui täiesti eraldatud (ka otseses mõttes, kardinate ja seinte abil) pesa. Köök on hästi varustatud ja võimalus katuseterrassil järgmisel päeval oma hommikukohvi juua ja alla linnale vaadata ei kõla ka just halvasti. Samasse hostelisse jõudis ka Calum.


Teostasime Kadiga oma Jaapani all-you-can-eat-restorani unistuse. Hea kraam, ma ütlen! Seejuures olin ise ikka veel emotsionaalselt nii kurnatud, et suutsin pärast telefonikõnet Eestisse veel ühe peatäie kuskil nurga taga nutta. Kadi ignoreeris pärast delikaatselt mu punaseid silmi ja kallas mulle lihtsalt suure klaasi veini ette.

Pärast õhtusööki tundus Kadile aga, et vara veel magama minna. Hostelist ümber nurga on üks tavern. Hosteli eest mööda kõndides haarasime kaasa seal suitsu tegeva Calumi, kes omakorda võttis ühes toanaabriks sattunud sakslase Christiani. Too polnud caminot kõndimas, lihtsalt reisib ringi.

Istusime õuel, jõime veini, kui baari läinud Kadi äkitselt hoonest välja kargas, laualt telefoni haaras ja ummisjalu tagasi põrutas. Jäime suu ammuli tema kaduvaid kandu vaatama, kuniks lõpuks taipasime järele minna. Leidsime Kadi kõrtsi tagatoast, kus ümber pika laua lõpetas õhtusööki kamp esinemast tulnud fado-mängijaid. Keegi neist oli vaikselt pilli tinistama hakanud, väike julgustus Kadilt lisaks ja peagi kuulasime neljase kambaga privaatkontserti, millega liitus üks fadoõpetaja, kes juhuslikult samas kohas oli. Üks mees laulis kui noor enesest vägagi teadlik (vibraato-)jumal, tema kõrval istus tagasihoidlikum noormees, kes vahepeal samuti suu avas ja… täiuslikult puhas hääl. Kadi käis neile vahepeal kannuga veini viimas, mis nähtavasti õlitas häälepaelu veelgi. 


Magama läksime igatahes äärmiselt rõõmsana.

1.oktoober, Coimbra -> Mealhada (ca 24 km)












Aeglane, mõnus hommik, maitsev söök, imeilus vaade. Istume Kadi ja Calumiga, joome kohvi, elu on ilus. Asun internetis Portosse hostelit ja potentsiaalset Douro jõeoru veinituuri otsima. Teel linnast välja McDonaldsit nähes ei suuda vastu panna ratsionaalselt põhjendamatule, ent seda tungivamale vajadusele juustuburgeri järele.













Calum alustab hommikut kangelaslikult suitsetamise mahajätmisega.

Apteegipeatus, et Kadi katkiseid osi parandada.

Mealhadas selgub, et Calumi töö suitsetamise maha jätmisel on olnud kiire ja korralik. Kuus tundi pärast “suitsetamise lõpetamist” on tal uus suitsupakk käes, sest “mehed, kes kohvikus minu kõrval istusid, suitsetasid ja nii ei saa ju!”.

Albergis on ees juba tuttavad näod: šoti vanapaar, Maciej, Eric (sakslane, nüüd juba äsja liitunud vene tüdruksõbraga, kelle parim sõbranna olevat muide eestlanna). Lisaks sakslane Christian, kelle pikkadest jalgadest, kiirest tempost ja jutukusest oleme seni vaid legende kuulnud. Tema omakorda teatab rõõmsalt, et mind ta juba teab, sest poolakas oli oma esimestest päevadest video kokku pannud.

Christianis on midagi, mis meenutab minu sõpra viimaselt läbitud caminolt, Neili. Muide, Neili pärast ma Lissabonist alustada otsustasingi. See oli tema ettepanek, aga ta ise ei saanud viimasel hetkel tulla. Kirjutasin talle nüüd, et kohtasin just sotsiaaltöötajat, kes on kaks oma türgi hoolealust adopteerinud (praeguseks täiskasvanud inimesed) ja et see meenutab nii väga teda ja tema vietnami kasulapsi. Neil oli rõõmsalt üllatunud, tunnistab, et ei ole vahepeal julgenud ühendust võtta, sest kartis, et ma olen tema althüppamise pärast pahane (ma ei ole) ja et kokkusattumus on huvitav, sest meie teine ühine camino-sõber, taanlane Bjarne, on parajasti võtmas hooldusvanema rolli.

Suurema osaga albergi kambast suundume paarikümne meetri kaugusel asuvasse restorani menu peregrinot sööma, mis päädib jabura komöödiaga, sest restorani pidajad tegelesid mingi sahkermahkeriga ja küsisid rohkem raha kui pidanuks. Tegemist ei olnud suurte summadega, aga seltskonna õiglustunne sai kõvasti riivata. Kõik makstakse ära, aga püha viha ei jäeta väljendamata. Meil endal oli juba paar minutit hiljem lõbus, ent nihverdisest restoraniomanikku võis veel pikalt puhisemas näha (prügikastid, kuhu restorani praht viia, olid täpselt albergi kõrval, sestap nägime).



















Camino-perekonna tunne tuleb vaikselt. Šotlased olid juba päeval uurinud, kas eesti tüdrukuid ikka näha on olnud. Muretsevad Kadi jalgade pärast… Meid ootab aga ees väike kõrvalepõige.


2. oktoober, Mealhada -> Ilhavo (suurem osa rongiga, 12 km jala). Põige caminolt.

Läbi une kostis sellist tuuleulgu, et kahtlustasin katuse ja ümbritseva kiiret minemalendu. Hommikuks oli sügis kohal. Ärkasime aeglaselt, järgnes caminol välditavate tegevuste esiritta kuuluv protsess: tagasi kõndimine. Lugu on selline, et teeme caminolt kiire kõrvalepõike. Enne rännakut käisin oma imetoreda juuksuri juures, kes minu plaanidest kuuldes ütles, et kuule-kuule, caminole kuskil üsna lähedal peaks elama Kristel, kes kunagi Tallinna legendaarset Tigu restorani pidas.

Kristelit ma küll ei tunne, aga see ei takistanud talle kirjutamast küsimusega, kas ta ehk kaht kutsumata külalist vastu ei võiks võtta? Kristel vastas kiiresti ja juhtus, et just sel ajal oli tal aega ja ruumi.

Plaan on lihtne, astuda Mealhadas rongile, sõita Aveirosse ja sealt bussisõidu asemel jonnakalt 12 km sihtkohani kõndida. Kollaseid nooli ei olnud, googlemaps oli, nii et kohale me jõudsime. Saime Kristeliga kokku Ilhavo kesklinnas asuvas imearmsas koduses ja kohalikele orienteeritud Gruta restoranis. Ingliskeelsele menüüle polnud lootust, aga polnud ka vajadust. Kristel rääkis omanikuga ja peagi olid meie ees maitsvad kalmaarid ja sealiha-oahautis. Lakkusime sõrmedki puhtaks ja suundusime Kristeli juurde.






Tema siinne maja, ikka Tigu-nimeline, on eriti õnnelik leid. Ruumikas maja, ümber aed rohkelt varju pakkuvate puudega ning mõnusa istumisalaga, kust ei puudu ka võrkkiik. Albergidele vahelduseks paradiis.

Kiire dušš ja läksime vaatama Vista Alegre portselanimuuseumi. Koht ehitati paarisaja aasta eest tööliste linnakuks, kus oli olemas kõik eluks vajalik (meenub Kopli laevatehase tööliste jaoks ehitatud linnak ja pisut ka Kreenholm). Muuseumi üks osa võimaldab minna töökotta, kus inimesed samal ajal käsitsi portselani maalivad. Pildistamine ja käratsemine on keelatud, ent ikkagi jäin mõtlema, et tea, kas selline vaatlusobjektiks olemine on kuidagi töölepingusse sisse kirjutatud ja sisaldab lisatasusid? Võiks ju.


Hankisime poest veini, salatimaterjali ja läksime Kristeliga nurgapealsesse lihapoodi, et grillimiseks steike hankida. Poemüüja, tore vanaproua, vaatas mulle ja Kadile otsa ning andis maitsmiseks pikalt küpsetatud põrsatükikese. Kristel itsitas kõrval, sest tavaliselt saavad siin sellise helde kohtlemise osaks ühes vanematega poodi tulnud lapsed.

Kõigest kokku sai üks igavesti mõnus õhtupoolik, mida alustas pudel täiesti ebatüüpilist (tammest läbi käinud) vinho verdet (albariño). Nautisime, istusime õuele, rääkisime maast ja ilmast ja sellest, kuidas Kristel ühes sakslasest mehega lõpuks Portugali kolimise kasuks otsustas. Samal ajal meelitasime arglikku kassiperekonda, kellest ühele Kristel silma peale on pannud ja hea meelega ära kodustaks.


3. oktoober, Ilhavo, Alveiro, Sao Joao de Madeira (kõndimist ca 10 km)

Hommikueine Tigus. Kristel, mina ja veinifilosoofia (viimane on siin piirkonnas mõistagi erakordselt oluline)













Hommik algas maailma parima hommikusöögiga. Suvikõrvitsa-parmesani-munaroog, sink, melon, naturaalne jogurt granaatõunaga jne jne. Meenutan, et muidu on Portugali ja Hispaania hommikusöök sisuliselt sai erinevates variantsioonides. 














Vahetähelepanekuid: viimastel päevadel tunnen, et energia on hakanud kuidagi tagasi voolama. Just vaimses mõttes. Kõmpimine väsitab ilmselgelt keha nii nagu ta seda tegema peakski, aga inimesed, päike ja kõik ümbritsev on hästi mõjunud. Või miks ma üldse kahtlesin, et see kuidagi teisiti võiks olla?

Kadi jäi veel päevaks Kristeli juurde, minu lihtne bussisõit Ilhavost Aveiro rongijaama sai minu tüüpilise käpardlikkuse hõngu tunda. Nimelt põrutasin õigest peatusest mööda. Buss sõitis väikese ringiga bussijaama, mina olin aga veendunud, et olen kõigest nüüd hirmus kaugel (tegelikult on bussijaam peaaegu raudteejaama kõrval), panin ajama suunas, mille ebaadekvaatsus oleks selgunud, kui korraks lihtsalt enda ümber oleksin vaevunud vaatama. Sestap suutsin endale organiseerida kilomeetri või paari pikkuse lisajalutuskäigu.
Jõudsin rongiga Espinhosesse. Kilomeetri kaugusel pidanuks kirjade järgi olema teine rongijaam, millest saaks juba tagasi caminole. Ainult et sinna jõudes olin mõneks ajaks veendunud, et google valetab mulle alatult, sest grafitiga kaetud lagunevas peahoones polnud mingit elu, rööpad olid kaetud prahiga ja ka kõik muud putkad olid suletud. Mitte ühtki tabelit, inimest, üldse kedagi. 




Jalutasin tagasi teise raudteejaama, küsisin politseinikelt nõu, kes kinnitasid, et ei-ei, too teine ikka töötab ka. Nende sõnad tundusid piisava tõendusmaterjalina, et minna tagasi saatust ootama. Nii poolteist tundi hiljem rong end viimaks tõepoolest ilmutas. Üleni täis soditud, grafitiga kaetud. Olukorrale veelgi enamate värvide lisamiseks olid lisaks hetked, kus juba liikuma hakanud rongi ikka veel avatud uste vahelt inimesi sisse hüppas. Ja loomulikult ilmutas seesama kodutu välimusega pisut hullumeelse olekuga tüüp, kes ühes peatuses maha läks, end viis peatust hiljem taas rongis. 










Pärast nauditavalt jaburat sõitu otsustasin viimaks rongilt maha minna Santiago de Riba-Ul’i peatuses, mis jättis õhtusse mõnusa kümnekilomeetrise jalutuskäigu. Kuni sihtpunktini oli teekond suisa hurmav, aga Sao Joao de Madeira enese kohta sama öelda ei oska. Vähemasti mitte selle osa, kust camino läbi viib. Tulin öömajale Santa Casa de Misericordia annetuspõhisesse albergi. Saabusin pisut enne seitset, lisaks minule ööbib samas kohas (albergi funktsiooni täidab üks tuba haiglas, mille põrandale saab asetada matid) vaid üks vanem hollandi härra, kes läks välja sööma. Minus lõid välja mingid veidrad hirmud. Härra oli juba läinud, üksi miskipärast ei tahtnud õuele minna, jäin tuppa, sõin Kadi poolt kaasa antud soolapähkleid ja tegelesin profülaktilise enesehaletsemisega. Äkki seda üksildustunnet selles veidras linnas on vaja, et distants aitaks selgemalt näha heade õhtute ilu? Nojah, eks ma püüan enda jaoks asju ju ka põhjendatumaks mõelda.

Kadi sõidab Kristeli juurest otse Portosse, kus veel korra kokku saame, enne kui ta langevarjuritega kokku saab ja kõndimise asemel hoopis täiesti töökorrast lennukitest alla hüppama läheb.

Maciej saatis sõnumi: kogu kamp on jätkuvalt koos, nad on päeva tagapool (mina jätsin vahelepõike tõttu osa teest vahele), eile tegid koos süüa ja jõid nii palju veini, et oli joodud. Loodan vähemasti osa sellest seltskonnast Portos uuesti kohata. Ehk valib keegi neist ka ookeaniäärse tee? (Portost alates on paar alternatiivi.)

4. oktoober, Soa Joao de Madeira -> Porto (ca 37 km)

Hollandlasest toanaaber Imre vaevles öösel umbes sama murega, mis mina: kuidas nii pikalt magada? Kella üheksast õhtul läksime magama, sest muud polnud teha, aga hommikul enne seitset polnud mõtet kobistama hakata, sest väljas oli pilkane pimedus ja kohvikud olid veel suletud. Alustasime teekonda koos. Kohvikus sain 1.10 raha eest hiiglasliku mõnusa croissanti ja piimakohvi (galao). Tehke keegi nii, et Eestis ka saaks nõnda, palun.












Suurema osa teest moodustas tüütu asfalt, vahele peaaegu kujuteldav lõiguke iidset rooma teed, veidi mäe otsa turnimist ja metsa vahel kõndimist. Loomade laipu jääb teele ka muidu, ent täismõõdus koer, keda muud eluvormid juba järavad, pani korralikult võpatama ja kiirelt teisele poole teed minema.





















Esimene vaade Portole Gaia poolelt oli õhku ahmima võttev isegi pärast pikka päeva. Ületasin jõe, võtsin Sé katedraalist templi ja otsisin üles öömaja, Wine Hosteli. Asub ülikooli lähedal ilusas kandis, kus ümberringi üksjagu baare ja restorane. Kadi oli veel teel ja rongis. Kui jõudis, läksime õhtusööki otsima, sest söök on jätkuvalt peamine prioriteet. Vaatasime üle kuulsa Majestic cafe, belle epoque’i tuntuima siinse näite. Väidetavalt käis Rowling siin ja kirjutas Harry Potterist jupikese või paar. Võib-olla on sellel legendil lisaks kaunile atmosfäärile osa põhjusest, miks tavapäraseid hindu siin lahke käega mitmekordistatud on?















Õhtusse jäämine tähendas aga jälle ridamisi sugugi mitte ilusaid unenägusid. See hakkab taluvuspiire ületama, pea igapäevased surma või muude õudustega seotud uned. Miks?

5. oktoober, Porto













Kell pool üheksa läksime õuele hommikusööki otsima. Tänavad olid öistest pidutsejatest jäetud prahti täis, inimestest aga tühjad. Päeva peale saime aru, et täna on püha, üks loendamatutest. Pärast hommikusööki kondasime mööda linna. Avastasime, et Lello raamatupoe külastamise eest küsitakse viis eurot. Põhjuseks on nähtavasti see, et ka seal on Rowling olnud. Jätsime vahele. 



Lõuna ajal pugisime end grillitud sardiinidest, merekarpidest ja vinho verdest pungile, toibusime jõe ääres päikeses veidi ja läksime siis uurima, mida head räägitakse meile Cockburnsi porteveinikeldris (suurepärane nimi, nad miskipärast seda “ck” osa ei häälda, khm). Sest kuidas olla Portos ja mitte käia Gaias porti joomas? (Gaias on veinikeldrid, Portost lähetati vein omal ajal teele, sestap “vein Portost”, portvein) Ühines vahepeal linna jõudnud Calum. Põgusad teadmised said lisa ja maitsev oli ka. 











Õhtusöögi ajal saime kokku Judy ja Arthuriga, kes samuti Portos olid. Liitus ka Maciej. Linnas söögikohta otsides sai kiiresti selgeks, kui palju mugavam võib olla külakestest tuttav valikute puudumine. Kui kõht on tühi, lähed lihtsalt ainsasse kohta, mis olemas on, mitte ei kõnni kõhu korisedes mööda linna ja ei püüa leida kohta, millega kõik nõus oleksid. Kui eile proovisime Majesticus majesteetlikult kallist Francesinhat (kohalik spetsialiteet, sisuliselt rohke liha ja vägeva kastmega kaloripomm-võileib), siis nüüd oli nimetet roaga teine katse. Neli korda odavam võileib maitses üsna samamoodi. Lihtsalt kulda ja karda ei paistnud söömise ajal taustaks ja eks selle eest me ju õigupoolest eile maksimegi. 

Arthur ja Judy












Kadi jäi poistega veel ühele dringile, mina olin unine ja otsustasin voodi kasuks. Mind saadeti siiski hosteli ukseni, sest erilist orienteerumisvõimet mul paraku tekkinud ei ole, telefon oli aga tühi ja kollased nooled ei näidanud suunda.

Uudistest lugesime enne, et Brett Kavanaugh sai ülemkohtunikuks (51 vs 49 häältega) hoolimata sellest, et üsna ilmselgelt avalikult ja suurejooneliselt vande all valetas. Üllatas või... siiski mitte? Camino-maailma mullis on kohati päris tore olla, peaks ehk uudiste lugemise mõneks ajaks vaimse tervise huvides üldse lõpetama?