Hommikul äratatakse kõik ühel ajal. Üks hospitalero
käib ringi ja laulab „Alleluiat“. Järgmisel hetkel pannakse üürgama Josh
Grobani „You Rise Me Up“. Inimesed naeratavad, hospitalerod soovivad head teed,
värviliste prillidega härra on jätkuvalt muhe.
Roncesvalles’ist lahkudes on silt – Santiago de
Compostela 790km. Kas me eile ei alustanud mitte teed 780+km pealt…?
Esimene peatus – Burguete. Espresso ja croissant.
Kohtan Rachelit, kõnnime tänase päeva vahelduva eduga koos. Tähelepanu tõmbab
huvitava arhitektuuriga kirik (teeme kohe paar turistipilti, „klõps“), tegemist
peaks olema Iglesia de San Bartolome’ga, aga lähemalt rääkida ei oska sellest
ei teejuht ega möödujad. Peaks vist koju jõudes guugeldama.
Kaardi järgi pidanuks meid ootama võrdlemisi tasane
allamäge tee, aga reaalsuses saame turnida nii üles- kui allaäge. Ilm on
imeilus ja mitte liiga palav. Mõtlen muudkui – mida teevad need inimesed, kes
satuvad ohtlikumaid allamäge kohti vihmaga läbima?
Esimene võimalik variant oleks peatuda Zubiris.
Teeme seal küll lõunapausi, aga otsustame minna järgmisse kohta. Tee peaks
olema vaid paar kilomeetrit, aga need kilomeetrid on siin nii palju pikemad,
kui need, millega mina harjunud olen, tõsijutt. Huvitav kant. Tööstuslinnast
Zubirist lahkudes möödume miskisest suurest kaevandusest. On selline õõvastav,
samas veidral moel ilus vaatepilt.
Larrasoana toob aga halva üllatuse. Viimased kohad
albergis lähevad täpselt minu ja Racheli nina alt. Hiljem küll üks naine loobub
(tema reisikaaslane ei mahu samuti albergi), aga kumbki meist ei pretendeeri
kohale – tundub, et see oleks teise suhtes kuidagi inetu. Inimesi muudkui
koguneb. Mõned otsustavad takso kasuks ja sõidavad 13km järgmise albergini. Me
võtame aga kampa austraallase Vivi ja sakslanna Alfiega (omaette itsitasin, et
hähähä, mees on Viv ja naine Alfie…) ja läheme kodumajutust otsima. Saame selle
hostelis, kus meid tervitab umbkeelne pahur härra, kes küsib igaühelt 25 eurot.
Vähemasti toad on ilusad ja voodid mugavad ja me magame TEKI all!
Reserveerime kohalikus restoran/baaris
palverändurite õhtusöögiks koha, aga ooteks joome hosteli aias ära pudeli veini
ja mekime oliive, vorsti, juustu… Ma olen siin oliive sööma õppinud. Need
tegelikult ka maitsevad mulle nüüd…
Õhtusöögilaud on meeleolukas ja mitte vähem
kärarikas.
Tänane inimgalerii: inglane Matt töötab juba
kolmandat aastat Lõuna-Koreas inglise keele õpetajana ja ütleb, et vihkab
Inglismaad. Homne päevakava on lahtine. Pamplona on vaevu 20km kaugusel, pigem
vähem kui rohkem. Kas peatuda seal või minna veel edasi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar