09.07 Villamayor Monjardin – Viana

Tänane vihm tundub eilsest hullem. Ilmselt seepärast, et see on teine päev järjest. Saapad on juba õrritatud ja hakkavad kohe vett läbi laskma, mul on sisuliselt kaks kaasaskantavat tiiki jalas. Vihmakeep on eest pooleks. Valu vasakus põlves süveneb. Jala veidralt hoidmise tõttu lööb lihasvalu ka hoopis uutesse ja põnevatesse kohtadesse. Vianani lonkan aeglaselt ja üsna suurtes valudes. Positiivsest küljest – kui ma ennast ei liiguta, ei valuta midagi.

Vihmane ilm toob minus teist päeva järjest esile enesepiitsutaja. See töötab umbes nii, et füüsiline valu toob emotsionaalset rahuldust. Liigses päikesepaistes see samas ei tööta.

Viana Albert Muniezi nimeline alberg on kõle ja isikupäratu. Samas pakub meelelahutust – näen elus esimest korda kolmekordseid narisid. Sellistest ei ole ma varem isegi kuulnud. Juurdlen, mis tunne oleks kolmandalt korruselt keset ööd alla kukkuda. Einestan austraallanna Juliega, iirlannadest ema ja tütrega (tütre nimi on Katie, ema on…Katie ema, ütleme nii) ning rootslannast psühholoogiatudengi Emmaga.

See oli päris kurb silt

 Õhtusöök toob enesega kaasa kõige jõledama kala, mida elus maitsnud olen. Tunnistajaks ja kaaskannatajaks on sama tellinud Julie. Kahjuks ei tea ma Jõlekala nime ei eesti ega inglise keeles, aga välja näeb see nagu midagi, mis võinuks elada dinosaurustega samal ajastul. Ka värskusaste ei lubanud kahtlustada midagi väga palju paremat.

Julie tutvustab mulle Austraalia sisepoliitilist olukorda (mh on ta veendunud, et Julia Gillardi ebapopulaarsuse taga on peamiselt tema sugu), mille kõrvale räägime Austraalia veinidest. Pärast mõnd klaasi veini muundun Eesti kultuurisaadikuks ja räägin muudkui eestlastest meie-vormis.