18.06 Carrion de los Condes – San Nicolas del Real Camino

Vihmahoiatuste juures siiski positiivne uudis saksa poiste suu läbi – ilmateade lubavat sadu alles kella kahest päeval.

Tänase teekonna esimene pool on jabur. Vaatad vasakule – mitte midagi, vaatad paremale –  mitte midagi, vaatad ette – mitte midagi, vaatad taha – mitte midagi. Ja nii 17 km järjest. Lõppes see lõbu väljasurnud linnakese Calzadillaga. Jäi mulje nagu oleks ainsad asukad seal linnas baaridaam, baarmen ja kuus politseinikku.

Midagi ikka oli - Steffan tegi jälle minuga võidujooksu. Osales muidugi ainult tema.

Väidetavalt peaksin olema nüüd umbes täpselt poole tee peal Santiagoni (aga selle poolel teel olemisega on sama lugu, mis siin nende kilomeetritega üldse- numbrid muutuvad koguaeg ja poolel teel saan ka mitu korda olla...).

San Nicolas alberg on ilus, puhas ja rahulik.

Oleme siin vist jõudnud tagasi algklassidesse. Kui päevast uinakut tegin, käis Steffan oma sõnade kohaselt mu nina katsumas. Noh, et näha, kas ma ärkan üles. Ei ärganud. Hiljem hammustasin teda, kui ta hambaid pesi. Sest ta ütles, et ma ei julgeks seda teha (vanimad võtted maailmas…). Õhtusöögil ära joodud traditsioonilistele veinipudelitele lisandusid veel pererahva poolt lauda toodud kohalikud ürdinapsid, eks see aitas ka kaasa. Hiljem, kui olin end juba voodisse kerra tõmmanud, jooksis Steffan minu juurde ja mäkerdas mind hambapastaga kokku.