11.07 Navarrette – Santo Domingo

Varahommikune lahkumine

Jäin eile nii varakult magama, et ärkasin täna hommikul juba kuskil viie paiku ja olin sedapuhku ise see ahv, kes hakkab nii varakult pakkima, et ajab ärkajad närvi. Enne kuut olin juba läinud. Pisut õõvastav. Kergelt hämar, linn täis jahedat vaikust, lootus mitte teetähiseid kaotada. Linnud sädistavad põõsastes kõrvulukustavalt, hiljem jällegi konnad.

Najeras jõuan järele iirlannadele, kellest eile lahku läksin – nad kõndisid järgmisse linna välja. Katie põlv tegi häda nagu minu omagi. Kuivõrd ta ema (nad mõlemad töötavad muide õdedena, Katie õpib nüüd arstiks) pidi täna tagasi kodu poole startima, siis oli Katie otsustanud temaga päevaks Pamplonasse sõita ja jalga puhata. Mind toppisid nad ibuprofeeni täis ja ennetavalt võin öelda, et varasem kangelaslik kannatamine tundus pärast seda üsna mittekangelaslik. Ravimid… Nomnom. Lisaks jättis Katie ema mulle oma vihmamantli. Kvaliteetse vihmamantli! Sellise žesti tähtsust on siin teel minu meelest võimatu alahinnata.

Turistiinfot otsides olin vist nii segaduses näoga, et üks kohalik mees otsustas mind kättpidi õigesse kohta juhatada. Ühtlasi osutus ta selle linna albergi hospitaleroks. Infopunkti oli mul tarvis peamiselt selle jaoks, et leida pood, kust osta kõndimiskepp.  Kohe teine tera!

Elastik+ibuprofeen+kõndimiskepp tekitasid minus illusiooni, et ma olen võitmatu ja otsustasin Azofrast, kuhu enamik palverändureid pidama jäi, edasi Ciruena poole marssida. Teed ääristasid algul lõputud viinamarjaistandussed, siis juba viljapõllud.

Pildilt puudub ibuprofeen

Ciruena osutus siinnähtuist kõige veidramaks kohaks. Kummituslinn. Aga mitte selline vana ja hüljatud, vaid vastupidi – siia ei ole kunagi jõutudki. Kinnisvarabuumi ajal on ehitatud hiiglaslik golfiväljak ja linn selle ümber. Silmas peeti ilmselt rikkaid välismaalasi, kes võiks siia korterid/majad soetada ja tuleksid vanaduspõlve  veetma. Paraku järgnes buumile kriis ja peaaegu kõik majad jäid tühjaks. Igal pool on sildid – „Se vende“. Majad on müügis. Vaid paaris neist on elu (riided kuivamas, auto maja ees). Inimesi ei liigu. Vaid üksikud palverändurid. Keset linnakest võib näha selge helesinise veega ujumisbasseine, mis ootavad, et keegi neis ujuks. Aga need on ümbritsetud taraga. Palverändur sinna ei pääse. Kui maailmalõpp oleks toimunud eile, siis täna võiks maailmas valitseda just selline atmosfäär.

Linnake jätab minu jaoks sedavõrd õõvastava tunde, et jätan esialgse plaani siinses albergis peatuda ja otsustan, et kui juba ca 32km on kõnnitud, siis mis see 5-6km Santo Domingosse mulle enam teeb. Põlv teeb selle mõtte peale värvikalt „krõks-krõks“, aga toetun lihtsalt tugevamini kepile.

Teel kohtan Alessandrot. Kui arvasin, et mina teen täna palju kilomeetreid, siis tema plaanib veel 7 km Santo Domingost edasi minna, et peatuda Granjonis, legendaarses külalislahkes kristlikus albergis. Teel olid ka kaks ameeriklannat – ema Emily ja tütar Sonny. Mõnusalt veidrad tegelased, aga ma ei suuda seda veel sõnadesse panna. Kotid olid neil juba ette albergi saadetud, et mitte jalgadele lisakoormust tekitada.

Inimgalerii:

160+kohalise albergi hospitalero osutub parajaks fruktiks. Alberg töötab annetustega, niisiis peab mees kõigile tulijatele pika kõne teemal, kuidas selle rahaga vaeseid aidatakse, aga näe, mõned rändurid on nii kitsid ja halvad, et annavad ainult münte. Palverändurid tahtvat pidevalt petta. Mõtlen endamisi, et jajah, kõik need inimesed otsustavad ligi 800km läbi kõndida ilmselt just seetõttu, et siia sind ja seda albergi petma tulla…

Mina saan pisut lühema kõne – ta teab Eestist ja näib, et teeb sellest järeldused…? Üks New Yorgi tüdruk saab see-eest peaaegu et sõimata. Peamiseks põhjuseks paistab olevat New York ise, mis hospitalero jaoks näib võrduvat suurte rahamägedega. Pärast kõnet näidatakse rahakarpi ja kästakse annetus kohe nende silme all anda.

Siin on ka annetustel põhinev medpunkt. Meedikuks, oh üllatust, sama hospitalero. Annetus tähendab sel puhul seda, et ta küsib täiskasvanutelt 20 eurot ja noorematelt 10. Ei kõla mitte ülearu südametunnistuse järgi annetamisena, või mis. Mõtlen, et ei tea, mis hetkel see hospitalero niimoodi kibestuda jõudis. Ja kuidas ta jõuab selle kibestumisega elada.

Tuba jagan armsa seltskonnaga, kes koosneb Arizonast pärit isast, emast, nende tütrest ja tütre parimast sõbrannast, prantslannast tuutorist ning seltskonnaga teekonna alguspäevil tutvunud Kanada poisist, kelle nad siis omamoodi lapsendanud on. Vanemad, Tom ja Em, on meedikud ja aitavad ka siin kõigil toakaaslastel jalgu vaadata ja lappida. Ilma igasuguse donativo’ta, mõistagi. Kui ma nüüd õigesti aru saan, siis Arizonas tegelevad nad muuhulgas välisriikide vahetusõpilaste majutamisega ning läbi kõrbe rännanud poolsurnud mehhiklaste elule turgutamisega. Kuulen, kuidas mehhiklased mehhiklastele hunti mängivad. Nii näiteks teatavad „abivalmis“ teejuhid, et ausõna, ei ole tarvis palju vett kaasa võtta, teel on küllalt kohti, kust seda saada. Kui siis mitukümmend kilomeetrit hiljem selgub, et ega ikka ei ole ka, siis on põgenikud sunnitud kogu raha ära andma, et teejuhid oleksid nõus vett tooma. Raha võetakse, veega tagasi ei tulda. Paljud põgenikud lõpetavadki oma elupäevad kõrbes.

Arizona gäng

Õhtustan koos Arizona perega. Kui vanemad lahkuvad, jään veel noorematega sangriat jooma. Kahtlustan, et selle perega ei pruugi ma enam paraku kokku sattuda. Seltskonna tempo on aeglane, aga mind sunnib taga aeg ja küllap ka mingi rahutus ja pidev vajadus ennast ületada. Tunne, et kui ma suudan seda, siis on ka muudes asjades lihtsam mitte alla anda. Teadmist, et ma ei jäta asju pooleli, vaid viin lõpuni, on kõige rohkem tarvis mulle endale.

Veel inimgaleriid – ühest hambast ilma jäänud Jeesust meenutav Leroux, kes kõnnib teed teist korda ja otsib iseennast. Ütleb, et teised kaotavad prille ja hambaharju, aga temal juhtub vahepeal nii, et ärkab üles – ise on jälle kadunud… Tööd ta ei tee, ei taha teha ega plaani kunagi tegema hakata. Keskendub aga enese taga otsimisele ja spirituaalsetele praktikatele ja saab seda teha, sest inimesed andvat raha. Kes täpsemalt, jääb selgusetuks.