6:30
on hommikusöök. Kuivanud sai ja moos. Ja kohv. Olen küll kuulnud, et
Napoleoni tee pole just kergeimate killast, eriti veel seetõttu, et
mägedes turnimine on paljude jaoks esimene päev kõndimiseks. Aga
päriselt valmis ei ole ma selleks ikkagi. Iga kord, kui tundub, et need
tõusud ei saa ju igavesti jätkuda, tuleb uus ja hullem tõus. Vaadete
osas muidugi kurta ei saa. Mäed ja kuristikud, ojakesed,
lambad-lehmad-hobused. Ja lõpuks – sama karm langus.
Tõusul
näen ühes kohas jalgrattureid sõitmas mudasel alal, kõrval… mitte
midagi. Tühjus. Just sel hetkel, kui jõudsin mõtlema hakata, et see on
ikka pagana ohtlik, kukkus üks rattur. Muda ei ole just parim koht
väntamiseks. Ja kukkus nii napilt, et jalg jäi pidama loetud cm-d
kuristikust. Mul jooksis seda nähes külm jutt südame alt läbi, mis veel
tal…
Roncesvalles’i
jõudes ei saa ma esimese hooga arugi, et kohal olen. Samamoodi nagu
veidi varem ei saanud ma aru, millal Prantsusmaast ühtäkki Hispaania sai
(tol hetkel olin vist hingeldamisega hõivatud). Kuskil seisis küll mäe
peal masin, mille juures oli kiri, et sealt saab viimase templi
Prantsusmaa pinnal (masinast müüdi muuhulgas keedetud mune ja banaane),
aga kust see piir läks…
Tänane kõrgeim punkt oli 1450m peal – Col de Lepoeder.
Mägedes
on veel lund. Ühest tee ääres laiunud lumelahmakast möödudes sattusin
peale rõõmsale palverändurile, kes oli parajast ametis lumeinglite
tegemisega.
 |
| Loomaarst Dieter |
Albergi
jõudes jumalik dušš. Pesen riideid. Masinpesu ei kasuta – milleks
maksta raha, kui käed on otsas, aga selle osas muretsen küll, kuidas
riided ära kuivavad. Pesuruumis on lõbus ja flirtiv värviliste
prilliklaasidega hospitalero, kes on minult nõus vaid poole summast
võtma. Ta on ise rännaku läbi teinud nagu enamik
hospitalerosid/hospitalerasid.
Roncesvalles
on pisike linnake, siin elab vaid ca 100 inimest. Poodi pole. Küll aga
on albergis kohti ca 180. Kuidagi on suudetud olukord lahendada nii, et
alberg mõjub ikkagi väga soojalt, puhtalt ja külalislahkelt.
Näiteid
tänasest inimgaleriist: belglasest loomaarst Dieter, kes ravib innukalt
lehmi, aga ei ole kuigi õnnelik, et peab oma domineeriva isa alluvuses
töötama. Tema tüdruksõber ei ole ka õnnelik, nii et senikaua, kui poiss
kõnnib, mõtleb tüdruk kodus järele, kas üldse tahab temaga koos olla.
Poisil on pisut pingeline.
Hiina-India
juurtega energiline inglise Andrew teeb Caminot pigem sportlike
kavatsustega. Ühtlasi kinnistab ta stereotüüpe ja tegeleb kodus
muuhulgas taekwondo-ga. Stereotüüpne siis eelkõige seetõttu, et tema välimusest paistab peamiselt ainult Hiina päritolu.
Andrew
kutsub õhtusöögiks ühinema. Seltskond muutub peamiselt tema innukuse
läbi peagi üsna suureks. Liituvad ameeriklanna Kristina (Nike’i
jalatsite insener, viimased paar aastat Taiwanis elanud), itaallane
Alessandro (hiljuti töötuks jäänud vanem sümpaatne meesterahvas, kes
teeb teed teist korda), inglise poiss John, kanadalanna Rachel. Viimane
on vanemate tausta poolest juut, aga nimetab end low-carb-atheist’iks.
Ehk siis õhtusel missal osaleb suure uudishimuga, ütleb, et reegleid
painutada võib vabalt ja väikese ampsaka Jeesuse ihu vastu pole tal ka
midagi. Missale sattusime pärast siinset tüüpilist 9 euri maksvat
kolmekäigulist palverändurite einet, millega kaasneb muuhulgas pudel
punast veini (õpin kiiresti ära: vino tinto).
…
Vastu ööd. Prantsuse prouad, kes minu kõrvalnaril magavad, koovad pealambi valgel. Hirmus armas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar