Teeme hommikul Alfiega peatuse kohalikus poekeses,
kus kaupa on vähe, aga kõik on valitud palveränduri seisukohalt lähtudes
ehk siis meie jaoks suurepäraselt
valitud. Ühtlasi pakuvad nad seal lisaks poekaubale kohvi ja soojasid röstsaiu.
Mul on siinsest pidevalt poolsunniviisilisest saiasöömisest juba pisut kõrini,
seega olen enam kui rõõmus, et mul on võimalus võtta lihtsalt jogurtit ja
banaane.
Jalad valutavad, aga ei midagi hullu. Vaid üks
hädine vill, mida pole tundagi. Alfie kahe hiiglasliku verevilli kõrval pole
nagu suurt millegagi kiidelda. Kõnnime tänase temaga koos, otsustame ikkagi
Pamplonas peatuda ja linna vaadelda. Tema villide puhul on see muidugi ühtlasi
ainus soovituslik variant. Enne ületame korduvalt Arga jõge. Ilus ja kiire.
 |
| Alfiega |
Pamplonasse Jesus y Maria albergi ukse taha jõuame
juba 12ks. Õnneks just siis see avataksegi. Hiiglaslik narisid täistopitud koht.
Ei midagi, mis meenutaks umbes sama suure Roncesvalles’i albergi mõnusat
atmosfääri. Mulle anti nari alumine korrus ja Alfiele ülemine, aga pakun, et
vahetame. Mul ei ole eriti usku, et talle see ronimine väga kontimööda oleks.
Viviga läheme Pamplona katedraali. Palveränduritele
on sissepääs mõne euro võrra odavam kui teistele, välja tuleb käia kolm eurot.
Hoonet on ehitatud sajandeid, elemente on nii gooti, romaani kui
neoklassitsistlikust stiilist. Ühtlasi on katedraalist tehtud suurepärane
muuseum, mis tutvustab katoliku kiriku ajalugu. Muude eksponaatide hulgas on
seal näiteks hologramm orelit mängivast mehest ja mingi veider roosa ruumike.
Nagu Barbie-maa. Saadan sellest pildi Liisale. Ta ka ei tea, mis värk sellega
on. Kui vaid naaaatukenegi rohkem hispaania keelt oskaks kui tere-aitäh ja
söökide-jookide nimetused.
Inimgalerii: New Yorgi tüdruk Stefanie. Pisike nunnu
blond. Praegu 28-aastane tüdruk kolis aastate eest New Yorki, et kirjanikuks
saada. Sai hoopis ettekandjaks. Abiellus oma bossiga (enne seda pidi töölt
lahkuma, sest bossiga magamine ei ole viisakas). Seejärel tegi läbi kaheaastase
veinikoolituse, on nüüd Hispaania veinide ekspert ja käib kaks korda aastas
veinireisidel. Lõpuks on jõudnud ka ülikooli loovkirjutamist või ee…midagi
sellist õppima ja nüüd kirjutab oma esimest raamatut ja loodab, et äkki keegi
tahab seda kunagi avaldada ka. Tulevase romaani tegelased seiklevad
muidugimõista maitsete ja lõhnade, söökide ja veinide maailmas.
Kui õhtul einestama läksime, nägime kõrvallauas natke nukra olemisega ema ja tütart. Kutsusime nad enda lauda. Tegemist oli iirlannadega, ema ja tütrega, kes olidki teel vaid mõne päeva ja valmistusid peagi koju sõitma.
 |
| Iirlannad ja Alfie |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar