Ärasõit toob mulle ilmselgelt odavat populaarsust – buss Riia poole läheb pärast südaööd ja ühtäkki pakub neli erinevat inimest end autojuhiks bussijaama. Mõtlen, et kui mind tagasi ka sama kirglikult oodatakse, kui minekupatamiseks abi pakutakse, siis poleks elul väga vigagi. Bussijaamas meenub kiiresti, milline supikauss on Eesti – kohtan tuttavat tüdrukut Tartust, kes läheb Prantsusmaale oma noormehele külla, mis tähendab, et vähemalt Riia-Brüssel lennuks on seltskond garanteeritud. Buss on täis veidraid inimesi, kellest paar mitte just väga usaldust äratavat meest on üsna selgelt mingi narkootikumi mõju all. Tund pärast reisi algust potsatab ilma sõnagi lausumata minu kõrvale noormees, kellel on oma eelmisest istekohast ilmselt üle visanud. Seda, et ta kõrval istus ilmselt üks narkomaanidest, märkan alles hiljem. Suurema osa 4,5h reisist olen veendunud, et ta ootab lihtsalt minu magama jäämist, et mind paljaks varastada ja magama jääda ma ei julgegi. Riia lennujaamas on ooteaega ca 6 h, mille jooksul ma jällegi ei julge magada, sest ma olen hoolimata faktist, et mul ei ole peale väheldase reisiraha suurt midagi väärtuslikku kaasas, veendumusel, et kõik need inimesed lihtsalt hoiavad mu seljakotil pilku peal, et sellega esimesel võimalusel jalga lasta.
Tundus, et kellegi tuttavaga lennukisse istumine tähendab õnnistust- ükski vääksuva titega lapsevanem ei saa kõrvale istuda, aga muidugi unustasin ära asjaolu, et teisele poole vahekäiku vägagi saab. Iga kord, kui lapse röögatust kuulen, tõmbuvad käed tingrefleksist krampi. Katsetan mõttejõul ja laserpilgul vaigistamisega. Ei tööta. Jõuan järeldusele, mis edasiste lendude jooksul ainult kasvab – tittedele ja nendega kaasnevatele inimestele tuleks anda täiesti tasuta võimalus kõige esimesena lennukile ronida, et ülejäänud inimestel oleks vähemalt šanss istuda neist võimalikult kaugele.
Brüssel – Charleroi lennujaam. Selle hüüdlause on „The friendly airport.“ Nad oskavad seal seda sõbralikkuse osa äärmise professionaalsusega varjata, st ma suhtun hüüdlausesse üsna irooniliselt pärast seda, kui mul on tulnud mitu tundi külmal kivipõrandal turvakontrollist läbipääsemist oodata (istmeid on liiga vähe). Ja kui ma pärast mingit lennujaama-poolset bläkki pean veetma lisaks tunnikese check-in sabas, kus kõik inimesed räägivad ainult prantsuse keelt (lennujaama töötajad ei räägi üldiselt ka inglise keelt, nii et ma pean pidevalt ise mõistatama, mida teha tuleb. Kus ja miks oodata jne) et vahetada oma välja prinditud boardingcard mingi ägedama tuuninguga pileti vastu.
Porto lennujaam on juba oluliselt positiivsem. Inimesed on sõbralikud, abivalmis ja räägivad inglise keelt. Metroo leidmine ja oma couchsurfingu kaudu leitud majutaja Marcose poolt juhatatud peatusse jõudmine läheb ilma suuremate sekeldusteta – suudan ainult ühele mehele kuidagi peadpidi kõhtu põrgata ja teisele oma seljakotiga näkku virutada. Õpin vähemalt kiiresti ära sõna „desculpe“. Arvestades minu kohmakust läheb seda siin veel üksjagu tarvis.
Minu majutaja, Marcos, tundub igavesti hea ja tore inimene. Või mida muud ma oskan öelda mehe kohta, kes 36 h magamata, uimasele ja puterdavale inimesel esimese asjana külma õlle kätte torkab. Plaanin tema juurde kaheks ööks jääda, et natuke Portot näha, kuigi sisuliselt võiksin kas või kohe astuma hakata – juba teel metroopeatusest Marcose koju näen esimesi kollaseid nooli, mis juhatavad teed Santiago poole. Marcos on brasiillane, kes on Porto ülikoolis arhitektuuri postgraduate, elanud seal mõned aastad, ja plaanib kuu aja pärast tagasi Brasiiliasse kolida. Ühtlasi on ta läbinud Camino de Santiago de Compostela – küll Prantsuse tee, aga teadmised, mida erinevate Santiagosse viivate caminode puhul on tarvis, on sisuliselt samad. Ta lubab mind peagi tutvustada veel paari sõbraga, kes erinevaid caminosid läbinud on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar