Nägin unes, kuidas absoluutselt kõik inimesed minu ümber arvavad, et ma olen halb inimene, et mul ei õnnestu kuidagi vastupidist tõestada ja lõpuks ei usu enam ise ka, et minus midagi head võiks olla.
Hommikul ärkasin siiski puhanuna. Esimese peatuse teen mõni km enne Porrinot. Ostan koti külge merekarbi – palverändurite sümboli. Järgmises peatuses annab mulle veel ühe merekarbi Damian, kellele ma eelnevatel päevadel olen kurtnud, et ma tahan ka neid turistividinaid. Järgmiseks kavatsen endale merekarbi-kujulise kaelaketi osta.
Tee on Hispaanias veel enam märgistatud – lisaks kollastele nooltele on ilmunud suunda näitavad kollased merekarbid ja postid, mis näitavad meetripealt, kui palju maad on Santiago de Compostelani jäänud.
Täna tuleb kõndida mitu km läbi mingisuguse tehaste ja ladude piirkonna. Olen eelnevalt kuulnud, et see olevat kõige koledam osa Portugali teest, aga mulle meeldib. Minu meelest on omamoodi võluv, kuidas sirge lai asfalttee viib ilma kuhugi keeramata lõpututesse kaugustesse.
Jõuan Porrinosse ja tahan puuvilju osta (hommikul ja päeval midagi oluliselt raskemat süüa ei jõua), aga kõik poed on kinni. Täna on pühapäev?
Palverändureid on äkitselt hirmus palju ilmunud. Arusaadav – on jäänud viimased 100km Santiagoni ja palveränduri sertifikaadi saamiseks on see minimaalne maa, mis läbida.
Kohtun inglase Tonyga, kes on varem kaks korda Prantsuse tee läbinud. Tonyle meeldib palju rääkida, aga jutt on mõnus ja kuulan huviga isegi siis, kui ta pikalt Paulo Coelho teemasse süveneb.
Enne Redondelasse jõudmist on mitu km laskumist, pisikesi asfaltteid mööda seejuures. Hirmus tüütu. Jõuan juba tõuse igatsema hakata.
Linnas käin iirlastega veini joomas ja tapasid söömas. Hiljem jään rääkima ühe portugaallasest palveränduriga, kes hoiatab ette, et Santiago olevat selline kummaline linn, kus kokkusattumusi lihtsalt hakkab juhtuma. Sinna pidavat koonduma igavene hulk hirmus tähtsaid energiajooni ja nii edasi ja tõesti. Minugipoolest. Ma olen siin teel valmis kõike uskuma ja juba harjunud, et pidevalt tuleb kõike tõlgendada. Paljud näevad rännakus reaalse elu metafoori.
Hiljem õhtul kohtun albergue’is taas kord hispaanlase Jose’ga. Mulle tuleb meelde, et kuskil kotis on Tiinalt laenatud Eesti-Hispaania sõnastik, nii et meie tavapärase jutuajamise (st me saame juba mõnevõrra teineteisest aru, saame näiteks „räägitud“, et Juliat nägi ta viimati Valenca albergue’is ja usub, et ta jõuab äkki siia ka ning sellest, kuidas mul õnnestus nii kiiresti siia jõuda) lõpetuseks sikutan ta põrandale istuma. On juba hämar, nii et mul opealamp valgust näitamas. Otsin välja sõnad, mis minu arusaamist mööda peaksid tähendama (ja vist tähendavad ka) „Sa oled suurepärane,“ kritseldan need paberile, tõmban noole tema suunas. Jose on rõõmus nagu noor vasikas. Hiljem selgitab ta mulle käte ja jalgade abil, et kui mina nägevat midagi sellist temas, siis peab sellele kindlasti olema vaste minus endas. Pärast eileöist unenägu siis selline variant reaalsusest.
Oleme „mässajad“ – albergue’ides on tavaks minna magama umbes kümne paiku (siis suletakse ka alt uksed), aga meil on kombeks jääda üles üheteistkümneni. Mina kirjutan päevikut, tema postkaarte. Vahetame aeg-ajalt paar sõna või näitame üksteisele mingisuguseid pilte. Praegu on esimeste päevade tuttavaid eriti hea meel näha. Inimesi on tekkinud nii palju – perekonnatunnet on raskem hoida...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar