Redondela albergue’is olid voodid kahe kaupa kõrvuti, ilma mingi vaheosata. Jose magas nari teisel korrusel, tema naabriks oli mingisugune mees, keda imetabaste norskvõimete tõttu võis kuulata terve toatäis magamishuvilisi. Jõuline mees, ei pidanud praktiliselt hetkekski pausi, nii et ainus, kes terve öö korralikult magada sai, oli suure tõenäosusega ta ise (kuulge, kõrvatropid ei ole ka mingi imevahend!). Mingisugusel hetkel keset ööd hakkas Jose äkitselt lihtsalt valju häälega irvitama, tõusis, ronis voodist välja ning otsis endale teise koha. Hommikul selgitas ta üsna kujundlikult, kuidas härrasmees kõrvalasemelt lisaks norskamisele ühel hetkel teda läbi une üsna jõuliselt embama hakkas. Aga tuleb au anda – hispaanlasel on huumorisoont, nii mõnigi teine oleks naabrimehele virutanud.
Täna sai kõvasti tõuse ja langusi. Ei midagi kontimurdvat. Aega üksiolemiseks ja mõtlemiseks kasutan professionaalselt täieliku mõttetühjuse säilitamiseks. Tegelikult ei olegi enam probleeme, mida nii väga selgeks mõelda. Kõik senised suured mured hakkasid juba teisel päeval tunduma pseudoprobleemidena, nii et ma leian, et patt oleks aega millelegi sellisele raisata. Vaatan hoopis ilusaid külasid. Kirikud ja kabelid on võluvad.
Hispaania poolel on välja ilmunud naljakad kivist ehitised – sammastel asetsevad ristkülikukujulised ehitised, mille seintes on avad. Olen esialgu segaduses nende funktsiooni osas. Näen nende katustel riste ja mõtlen esialgu, (kuna ma olen idioot), et äkki need on mingid minikabelid. Kui näen, et mõnel on katuse peale pandud hoopis tuulelipp, satun segadusse. Uurin õhtul teistelt teelistelt. Selgub, et need on hórreo’d – ehitised, mis on mõeldud maisi jms kuivatamiseks (küljeavadest puhub tuul läbi) ja ühtlasi ei pääse hiired viljale ligi.
Näen siin paljusid asju esimest korda. Lisaks hórreo’dele kastanipuid, mille viljad on söödavad; sidruni- ja kiivipuid. (Viimaste peamine kasvukoht peaks küll hoopis Uus-Meremaa olema?)
Üks poola tüdruk nägi hiljuti liputajat. Meenub see esimene enne Ratest. Tundub, et sellised ei olegi siinsel maastikul nii haruldased objektid. Mõelda – on vähemalt kaks tüüpi, kes ilmselt juba aastaid veedavad mingi osa oma nädalast (kas ka väljaspool hooaega?) seistes palverändurite teel, till kepsakalt tuules võnklemas. Ränduritele mõjub iga selline lugu muidugi väga ebameeldiva üllatusena, aga seda just seetõttu, et reeglina ei juhtu siin kellegagi midagi halba. Kõndida caminol on minu meelest kordades ohutum kui kõndida Tallinna vanalinna tänavatel.
Karjuva kõneviisi kasutamine näib nii Portugali kui Hispaania rahvuslikuks hobiks olevat.
Nüüd kasvab minus aga loogikavaba veendumus, et hispaania keel ei olegi eesti keelest kõla poolest nii erinev. Ma mõtlen – kui eestlased tõsiselt purjus on ja keel pehme. Aga võib-olla hispaanlased ongi alaliselt purjus? Nad näivad kahtlaselt rõõmsad...
Kas ma olen siinset piima maininud? Neil on siin piim, mis ei lähe umbes mitte kunagi vanaks, mida ei pea külmkapis hoidma ja mis ühtlasi ei kõlba joomiseks.
Tänane albergue asub Pontevedras. Esimene tee peale jääv linn, kus näen a) uhke sisedisainiga kohvikut (ja uhkelt disainitud naisi ja koerakesi seal sees; üks koer kannab ise oma rihma.) b) kallihinnalisi kasutuid koeri tänavail c) hiina restorani. Kohvikus käisime Damianiga õlut joomas, ühe chihuahua puhul andsin alla oma naiselikele vaistudele, kukkusin teda silitama, mispeale looma omanikud ta sõnagi lausumata mulle süles hoidmiseks ulatasid. Restorani läksime Damiani, Mattie ja Edwinaga sööma – taevalik! Julgesin elus esimest korda proovida kalmaare ja taolisi vidinaid. Üldiselt väldin hoolikalt kõike, millel on üle nelja jala. Arve läks kokku ca 50 eurot. Mul lubati pikkade läbirääkimiste tulemusena jätta 5 eurot tipiks (Damian ütleb, et mul on raha muuks tarvis. Mina arvan, see muu ongi justnimelt sellised õhtud...).
Õhtuse veiniklaasi võtame poolakate Grosa, Ela ja Ola (sic!) ning austerlanna Johannaga. Nad alustasid caminot päev varem (me oleme iirlastega vahepeal ühe suletud albergue’i tõttu päeva vahelt lõiganud) ja räägivad tuttavat juttu – juba esimestel päevadel on tekkinud oma camino-perekond, kellega õhtuid veeta.
Õhtul tegi üks massöör ränduritele tasutama jalamassaaži (või jäägem siiski faktidele truuks – nõudis vastustasuks kallistust). Kapitalistliku ühiskonna toodanguna on ilmus keeruline uskuda, et keegi teeb midagi nii taevalikku ja ei küsi raha. Jalad on kõige tundlikum/valusam/põnevam teema siin teekonnal – erinevat tüüpi villid, nende arv ja suurus; milliseid sokke ja mitu paari oleks kõige õigem ikkagi korraga kanda (õige vastus on kaks – üks paar õhukesi all ja paksemad peal, aitab vältida ville ja põrutusi); kas paistetanud jalgade jahutamine külmas vees päevatee kestel on kasulik või muudab pigem naha õrnaks ja villidele vastuvõtlikuks etc etc.
Öösiti tunnen end nagu jaaniussike – olen viimaste magamaminejate seas ja hiilin vaikselt oma pealambiga ringi. Orkester on selleks hetkeks juba täies hoos – nohinad, norsked, oiged, vähkremised, läbi une rääkimised... Samas, ma ise ehmatasin end paar ööd tagasi üles sellega, et irvitasin miskipärast läbi une hirmus valjusti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar