Täna oli raske päev. Peavalu jätkub. Tunnen, et kohv teeb vererõhuga mingisuguseid kahtlaseid asju ja otsustan mõneks ajaks kofeiinitarbimise lõpetada. Emotsionaalselt on ka madalseis, aga pole hullu – ikka kipub olema mingi üks hit-the-wall-hetk. Loodan selle peale, et nüüd on see ära olnud.
Teed on olnud maalilised – mitte ühtki autoteed, imeilusad mägiteed, paraku ka kõige raskem tõus siiamaani. Kõnnin päev otsa koos iirlastega ja leian, et mulle sobib üksi kõndimine ikkagi paremini. Omas tempos, ilma kellegi pärast kiirustamata või kellegi järel ootamata. Ja sellised pisikesed eneseületamised à la tahaks puhata kohe, aga vot kõnnin veel pool tundi ja siis puhkan.
Tui’sse jõudes olen ümber kukkumas. Kukun hoopis narile, suutmata ennast isegi duši alla vedada. Paar tundi hiljem ärgates lähen. Tutvun kahe Soome proua, Atomi ja Kaisuga. Nad on imetoredad ja räägime suurest „naabrite“ nägemise rõõmust mõnd aega igaüks oma emakeeles. Prouad peavad enesega kaasas vedama Kaisu abikaasat, tigedat ja umbkeelset Jormat, kes sisuliselt poole nende rõõmust rikub. Aga neile jätkub seda siiski piisavalt. Atomi meenutab mulle mu vanaema, tahaks talle pai teha.
Tui hospitalera on esimene, kes inglise keelt ei räägi. Portugali poolel rääkisid hospitalerod sageli lisaks veel näiteks prantsuse keelt, hispaanlased ei hinda kuuldavasti võõrkeeli sugugi nii palju. Ma ei tea, mis selle põhjus on. See erinevus on näiteks aga küll, et kui portugaallased vaatavad ingliskeelseid filme subtiitritega, siis hispaanlased kasutavad voiceover’it ja pole lootustki,et nad sedapidi ühtki sõna inglise keelt võiksid kuulda.
Siit alates peab passi võtma vähemalt kaks templit päevas – kuuldavasti kiputakse Santiagos sertifikaadi andmisel muidu kahtlustama, et ehk ei ole rändur ausalt tervet teed läbinud, vaid näiteks lihtsalt bussi ja autoga ühest linnast teise sõitnud. Kuigi ma ei suuda näha ühtki loogilist põhjust, miks peaks keegi, kes teed läbi ei ole käinud, üldse minema sertifikaati tahtma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar